Ma olen neid Tilda – tüüpi nukke vaadanud ikka aastaid ja mõelnud, et ükskord võiks teha Kirkele ka ühe sellise. No nad kohe meeldivad mulle. Sellised omanäolised ja veidi ebamaised, haldjalikud – samas üdini naiselikud ja teistmoodi, kui muidu. Tildad on stiilsed. Pealegi võib neid olla palju. Igasuguseid erinevaid karaktereid. Tilda sobib väikesele tüdrukule ja suuremale tüdrukule. Tilda võib isegi päris suure naise kapiserval istuda, et tuletada talle meelde iseendaks olemist.
Kui keegi nüüd arvab, et sellist nukku on lihtne teha, siis pean valmistama pettumuse. No ei ole. Ok, ma ei saa öelda, et mulle mõni õmblustöö üldse raske on, aga mõnda asja on paras nöök nikerdada ja see nukuke on just üks selliseid töid. Ega muud häda polegi, kui et tuleb kenasti rida realt väga täpselt ajada kokku erinevad kangad ja need omavahel jooksma panna ning minumeelest kõige vaevalisem tegevus on nende peeeeenikeste jalgade ja käte täistoppimine. Jah, ja siis nende käte ning kepsukeste kerega ühendamine. Ühesõnaga suur nikerdamine ja nikerdamine võtab teadupärast päris palju aega. Ja mis siin siis kurta? Puhkus selleks ju oligi, et väljuda rutiinist. Isu päris ära ei läinud ja ma olen täiesti kindel, et mõned taolised kenakesed tulevad veel. Järgmise saab endale väike Mirtel :)
See konkreetne daame sai endale nimeks Katarine. Magas öösel kenasti Kirke kaisus ja päeval käis koolis õppimas ning pärast laulustuudios laulmas :) Hea, et täna judotrenni polnud, muidu oleks pidanud vaene Katarine maadlemist vaatama ja see oleks juba ühele daamile liig mis liig :P
