Ühel möödunud koolivaheaja päeval tõusime varakult üles ja seadsime sammud bussipeatusesse, et sõita hommikuse bussiga Tartusse. Koolivaheaja plaanidesse oli meil võetud Ahhaa keskuse külastamine. Kirke üks lemmiksaateid on ETV-s näidatav “Rakett69” teadussaade, mille tegevus toimub justnimelt Ahhaas ja sinna oli lapsel juba ammu suur soov minna. Minul oli koolivaheajaga samal ajal puhkus ja nii saigi keskuse külastamine plaani võetud.
Kell 8 olime kenasti ja rõõmsalt bussipeatuses bussi ootamas. Jäi natukene hiljaks, aga tühja sest. Meie olime reisirõõmu täis. Hommikusöök kenasti kotti pakitud, sest varajasel hommikul polnud kummalgi suuremat isu kodus sööma hakata. Pigem kasutasime maksimaalset aega magamiseks, sest ees terendas pikk päev. Lõpuks tuli buss, koos esimese üllatusega – SEB bussides müüakse lastele sooduspileteid ainult laupäeviti. Oli neljapäev. Mis seal ikka, ostsime kaks täispiletit ja maksime 23 euri. Ringi mõelda transpordi osas polnud enam võimalik, sest ümberistumisega rongivariant läks tund tagasi juba ära. Lohutasime ennast sellega, et jõudes rongist küll pool tundi hiljem Tartu, oleme siiski kohe kesklinnas, kust teaduskeskusesse on astuda vaid mõned sammud. Pealegi saime tänu valitud sõiduvahendile tunnikese rohkem magada.
Niisiis – kell 10.45 jõudsime heade mõtete linna.
Läksime otseteed Ahhaasse. Ostsime piletid ja sisenesime kohe teadustuppa. Esimese asjana panime ennast kirja lähimasse töötuppa ja siis vaatasime, mis edasi. Kurb oli see, et planetaariumi me ei saanudki. Sellest esimene õppetund – planetaariumipilet oleks arukas osta ära juba kodus neti teel, sest kohapeal võib selguda, et kõik ajad on välja müüdud.
Edasi vaatas laps ringi, mida esimesena ette võtta ja teda köitis kohe see kõrge post, kus sai ennast koos istmega kõrgustesse üles vinnata. Mina eelistasin targu alt pilte teha :) No ei sobi mulle sellised kõõlumised :D Kirke käis seevastu seal ennast üles vinnamas kohe üsna mitmeid kordi.
Edasi läksime teisele korrusele teadusmehe juurde. Seal korrusel sai vaadata küll igasuguseid koledaid asju ja
mulle tuli vägisi meelde umbes samas vanuses külastatud tolleaegne Leningradi anatoomiamuuseum, kus mul läks süda pahaks….jah, eks saime nüüdki näha lahuses olevaid koledaid asju, nagu näiteks alkoholist kahjustatud maksa ja larüngiidis kõri….igatahes väga kaua me seal aega ei veetnud ja pigem jäime kuulama ühte tädi, kes võttis lahti jupp jupilt inimest, näidates, kus mis asub ja mitu meetrit soolestikku seal pundis ikka on ja pärast pandi jälle inimene kokku tagasi.
Keset seda saali oli lae all üks lahe suur kera, mis tõmbus lae alla kokku üpris väikeseks, aga kui lahti tuli, oli läbimõõduga 6 meetrit.
Ja oligi käes aeg meie esimeseks töötoaks. Läksime lahkama neeru. Kõigepealt õpetlik jutt sellest, mis neer on, milleks teda vaja jne. Edasi tuli neer lahti lõigata ja leida üles kõik läbiräägitud osakesed. Sel hetkel mõtlesin, et on ikka hea, kui laps on kodus ennem harjutanud maksa tükeldamist. Pole vähemalt nii kole, kui muidu võiks olla. Eks ta natuke nina kirtsutas ikka, et miks sel neerul selline imelik paha lõhn on, aga mis teha, kui neer lõhnabki spetsiifiliselt tänu oma funktsioonidele. Igatahes töötoa läbiviija ei lubanud kellelgi fuih ja vastik ja rõve öelda. Mõned nõrgemad lasid ikka ruumist jalga ka, aga suurem osa pidas vapralt vastu. Skalpell pihku ja lahkama.
Mingist telekast sai ennast skeletina vaadata
Päästeautos sai kõike näppida ja autot käima panna, vilkureid käima panna ja muidu vigurdada.
Dinosaurused olid Ahhaas kohal. Nii nagu reklaamides lubatud. Põnevad müstilised elukad, pimedad ruumid ja kilkavad lapsed.
Üks saurus soovis vist proovida, kuidas väikesed lapsed maitsevad :P
Shanghai tuba – see oli koht, kus Kirkele väga meeldis. Kui inimese aju on harjunud registreerima liikumiseks täisnurkseid pidu, siis selle maja põrand oli 20% kaldu ja kõndimine sellises ruumis oli päris, päris naljakas. Lastel lõbu laialt, mõnel täiskasvanul läks süda pahaks, mina tundsin ennast seal üllatavalt hästi. Palju paremini, kui kuskil lae all kõõludes.
Vahepeal liikusime mööda ruume ringi ja uurisime, kus mida teha saab, aga järgmisesse töötuppa olime ennast juba kiirelt kirja pannud.
Kui labürindis liikumise nõksu kätte saad, võid ühest otsast teise kassvõi joostes käia :)
No ja vaagnale oli võimalus samuti saada.
Kirke pani endale päevase kalorikoguse söögisedeli kokku :)
Ja jälle oli käes töötoa aeg. Seekord viidi meid keldrikorrusele õppeklassi ja klassi laest võis vaadata läbi akna teadussaali. Neid oli ka päris palju, kes ülevalt meile koputasid.
Mis me tegema läksime? Seekord lahkasime silma. Rakvere lihakombinaadist saadetud värsket sea silma. Kõigepealt loomulikult korralik loeng ette ja siis alles skalpell pihku. Lapsed said targemaks ja ma usun täiskasvanud ka. Silma pooleks lõikamisega asi muidugi ei piirdunud, vaid silmast tuli üles leida ka kõik seal sees olevad jupikesed. Ka sellelt lahkamiselt läks päris mitu tütarlast ära. Kirke vahepeal avaldas arvamust, et äkki läheks ka, aga siis jälle sai huvi võitu ja nii ta seal siis toimetas, võiduka lõpuni. Arstiks ta siiski saada ei lubanud.
Esmalt siis tähelepanelik kuulamine ja kaasamõtlemine.
Edasi sai vaadatud, kuidas endal selle musttähniga lood on
Seejärel veel pilk joonisele…
ja edasi läks juba silma lahkamiseks. No ega see päris niisama polnudki. Libe sinder ja tahtis plehku panna. Hea, et osalt veel jääs oli, muidu oleks päris hädas olnud silma pooleks lõikamisega.
Lõpuks hakkas lapsel vist sea silmast kahju :(
Eks seal majas seiklemist oli veel küllaga ja paras aeg kulus meil teaduspoodi. Nii palju huvitavaid vidinaid ju ja kõike sai katsuda. Lõpuks rändas kotti üks tark plasteliin, mille ta juba endale netist välja vaatas.
Kuidas siis kokku võtta seda käiku Ahhaasse?
Meile väga meeldis. Sai teada palju huvitavat ja proovida teha erinevaid asju. Teada saime ka seda, et sinna tuleks minna kohe avamise ajaks ja välja tulla 1 minut enne sulgemist. Ilmselt ei jõua isegi siis teha ja näha kõike, mida tahaks. Kahju oli, et mõned atraktsioonid polnud töökorras. Kirke tahtis näiteks väga sõita jalgrattaga köiel, aga see atraktsioon ei olnudki avatud. Mõni koht oli veel kinni. Töötubades oleks tahtnud kindlasti rohkem käia, aga aeg lihtsalt ei võimaldanud. Olime seal küll üle 4 tunni, aga seda on vähe, mis vähe. Kui kauge sõit ette võetud, tahtsime ju ometi veidi linnas ka ringi liikuda. Samuti tuli arvestada transpordiga. Seekord ütlesime pakutud öömaja ära ( suur, suur tänu pakkujale), sest järgmisel päeval meid oodati juba mujale, aga teinekord läheme kindlasti kaheks päevaks, sest heade mõtete linnas on tegemist küll.
Lõpetuseks katsetasime tunnet, mida tunneb pisike laps täiskasvanute maailmas, ehk mis tunne võib olla, kui kõik asjad on sinu jaoks liiga suured.
Edasi läksime uudistama päikesepaistelist Tartu vanalinna ja esimesena jäi mulle silma väga ägeda disainiga rattaparkla.
Loomulikult vaatasime üle suudlevad tudengid
Rüütli tänava otsas puhkas laps jalgu kota seljas mudides õnnelikult oma uut tarka plasteliini, kuhu peale saab valgusega joonistada.
Päris kindlasti ei saanud me mööda minna Tartu Ülikoolist. Mine sa tea, kuhu tulevikus õppima suundutakse….ja pealegi õpib seal meie Marii.
Üks väike pilt, ei tee paha :)
ja kaunis Raekoja plats…
Vaade kaarsillalt jõele…
Enne pikka tagasisõitu, käisime keha kinnitamas mõnusas prantsusepärases kohvikus Krepp, kus olid imearmsad teenindajad. Kõik ei mahtunudki meil kõhtu ja mis üle jäi, sai pakitud kaasa.
Edasi algas väike seiklus nimega raudteejaam. Olen küll Tartus mitmeid kordi käinud, aga kunagi pole mul asja olnud raudteejaama, seega polnud mul aimugu, kus see asub. Õnneks on suu peas ja kaart taskus…leidsime üles :)
Jõudsime rongijaama umbes 15 minutit enne rongi väljumist, kui perroon oli veel tühi…..aga veerand tunni pärast tekis mul kahtlus, kas kõik ikka rongi mahuvad. Õnneks, meie suureks õnneks, ei olnud sel korral käigus see trammimõõtu porgand ja mahtusime kenasti peale. Kahe tunniga viis ekspressrong meid pealinna ja sealt läksime juba 20 minuti pärast edasi Rapla suunda. Kell kümme olime Tartust kodus tagasi – rõõmsad, õnnelikud ja pisut väsinud.( Loomulikult käisin ma korraks Abakhanis ja ostsin sealt ainult 4 kangast ja ma ei saa tõesti aru, miks Tarus on palju ilusamad kangad, kui Tallinnas)