Täna sai jälle siis see igaaastane üritus läbi – tehtud.
Ma ei saa öelda, et ma ise olen lauluvõistlustest vaimustuses, vaatamata sellele, et Kirkel on tegelikult läinud igal aastal hästi. Minu jaoks on ikka kogu see asi väga subjektiivne ja palju parema meelega kuulaks ma lihtsalt laste kontserte, kus poleks võistluspinget ja poleks vaja lohutada pisarates piigasi, kes põevad, et sõnad läksid veidi sassi. Nad ju kõik tahavad võita, vähemalt suurem enamus, ma arvan. Mõnel lapsel viis pinge peast lausa viisi ja sõnadki. Sageli on laulukonkurss vist rohkem õpetajate töö mõõdupuu, kui laste rõõm laulmisest. Vaatasin täna neid Kirke vanuserühma 9 last ja nad kõik olid tegelikult tublid ja laulsid hästi. Kuidas tehakse valik? Tundub, et täna tehti see kohati kakeldes ja peale jäi ilmselt žürii esimehe sõna. Vähemalt ise ta nii väljendus, et läks kakluseks. Kas pingerida sai objektiivne? Seda teab vaid tuul :D Kirke enne võistlust käis vaatas auhindade lauda ja ütles, et ta tahaks ka nii väga endale sellist lammastega patja. Tellis – ja sai. Sai eriauhinna. Tema pärast žüriis lahing käiski.
Järgmises vanuserühmas oli lausa 16 last ja ma ei jäänud seda kommentaari enam kuulama, töö ootas. Seal vanuses ei olnud lapsed küll ühtlaselt tugevad, aga sellegipoolest – vaevalt see valik lihtne oli.
Igatahes mul on tõesti kahju lastest, kes käivad karussellitamas aastast aastasse ja kunagi midagi ei võida :( ja mul oleks siiralt kahju, kui nad lõpuks loobuksid osalemast, sest ma kuulan neid kõiki hea meelega. Mulle meeldib, kui lapsed musitseerivad.
Nojah, mis ma siin torisen. Minu silmis olid õnneks kõik lapsed väga tublid. Meie vallas on ikka väga palju tublisid laululapsi.
