Mõtted

Kui vahest on sellist hetke, et sul ei olegi nagu midagi asjalikku teha, siis tekivad mõtted. Või kui ei taha midagi teha, siis tekivad samuti mõtted.
Täna on üks selline õhtupoolik. Ok, ma olen tegelikult täna teinud küll ja enam, teha oleks samuti küll ja rohkem, aga lõpuks oli käes hetk, kui midagi ei tahtnud teha. See hetk on praegu. Ma tean, et peaksin veel kiiruga vastu ööd värvima ja pesema pead…aga ma ausalt ei viitsi. Kohe mittekuidagi. Päev on olnud nii sisutihe, et tõesõna, sai küllalt. Eriti mõeldes sellele, et äratus oli kell 6 ja homme ja ülehomme ja üleülehomme…on samuti äratus kell 6 ja koju jõuan õhtul 8-ks. Täpsemalt – mul on koolinädal. Kodused peavad siin oma asjad ise aetud saama, kuni mina ajan tarkust taga.
Ja millest ma mõtlen? Eks ikka igasuguseid normaalseid mõtteid. Vähemalt omameelest. Et miks näiteks ma pean olema perioodiliselt , tegelikult suurema osa ajast, pidevas oravrattas seisundis? Ma ei taha, mulle ei meeldi, mul pole seda tegelikult vaja, aga …nii kujuneb see ikkagi välja. Tahad või mitte, ikka avastad ennast tormamas. Vahest tormad neid toredaid ja meeldivaid tegemisi, vahest mitte väga meeldivaid, vahest suisa otstarbetuid, aga teatud põhjustel on teinekord tarvis need mitteotstarbekad asjad lihtsalt ära teha.
Nojah, ja sellepärast tulebki leida või tekitada neid auke, kus

midagi olulist ei tee. Või siis koondad need – kindlasti vaja teha ära – asjad suht lühikesse ajavahemikku ja teed seda intensiivsemalt tööd, et saad kõik vajaliku rekordkiirusega tehtud. Nii tegin ma näiteks eelmise mooduli kodust ülesannet – ühte analüüsi. Mul oli selle tegemiseks aega terve kuu !!!! Hakkasin seda varakult tegema…..vale vastus :P Kui olin nädala puhkusel, siis ma ausalt pidasin plaani, et teen töö varakult ära. Päevad läksid, aga eimidagi. Õigemini mul oli muudki teha. Tahtsin õmmelda, tahtsin lapsega seiklemas käia ja koos toredasti aega veeta. Viimasel puhkusepäeval, mis oli esmaspäev ja Kirke läks juba kooli, pidasin plaani – täna hakkan seda tööd kirjutama. Pool päeva sügelesin ära…midagi muud ette võtta ei saanud, sest südametunnistuspiinad piitsutasid, aga kirjutamist ka ei alustanud. Lõpuks tundsin, et kui vaim ikka pole valmis, siis pole mõtet aega raisata ja hakkasin tegema muid asju ning olin vägagi produktiivne. Muidugi ei tähenda see seda, et ma selle töö peale üldse ei mõelnud. Ikka mõlgutasin mõtteid, et mida ma võiks ja tahaks sinna kõik kirja panna. Lõpuks juhtus see, mis juhtuma pidi – viimasel päeval istusin maha ja hakkasin kirjutama. Vaim oli virge, edasi lükata kusagile polnud ja töö sai kiiresti valmis. 8 tundi enne tähtaja kukkumist postitasin ta kenasti õppekeskkonda, hindamiseks. Tulemuseks oli hinnang – suurepärane ja lisamärkus, et töös oli palju väga häid ettepanekuid ja mõtteid. Niiet sellest moraal, minu mõtted kontsentreeruvadki kriitilisel hetkel, kui on pinge laes ja kiire. Sellises seisundis tabab mind mõttelend ja asi saab kiiresti tehtud.
Oh, aga täna….täna ma veetsin sellise niijanaa päeva. Esmaspäeviti algab meil õppetöö kell 11, et kaugemalt tulijad kenasti pealinna jõuaksid. Mul jõuab hilisem rong kohale liiga hilja ja sestap lähen ma varasemaga, ehk siis samal ajal väljun kodust, kui lapski. Teistel hommikutel on see paratamatus, sest kool algab kell 9. Niiet, ärkasin täna kell 6, sättisin ennast, tegin meile lapsega hommikusöögi, sõime, käisin koeraga õues ja läksime koos jaama poole. Kirke koolibussile ja mina rongile. Kell 8.45 olin linnas. Otsustasin teha endale mõnusa rahuliku hommikupooliku enne loenguid. Nagu tavaliselt- ei kasuta ma trammi, vaid lähen läbi vanalinna kesklinna suunas. Hommikul on vanalinnas mõnus. Puuduvad veel turistide hordid ja igal pool käib vilgas päevasteks tegevusteks ettevalmistus. Isegi päike paistis. Kui kiiert ei ole, siis jõuan jalutades vaadata üles, mitte alla, nagu kiirustades juhtub. Märkad huvitavaid maju, muutunud aknaid, vahetunud kauplusi, erinevaid inimesi. Jõuad märgata ja mõelda, omi mõtteid. Jalutasin sedasi vana postimajani välja, kuna tahtsin hommikul külastada mõnda toidukauplust. Peale kooli lähen joostes rongile ja kodus on juba hiljavõitu hakata kosserdama teise linna otsa poodi. Ega muud väga polnudki tarvis, kui et sibulat, tomatit, pähkleid ja banaani ja neid ma sealt ka sain. Olgu, olgu, ühe šokolaadi ostsin ka, sest muidu pole selliseid kuivalt teoreetilisi loenguid võimalik üle elada :) Kõige tähtsam oli tegelikult sibul, sest ilma sibulata ja küüslauguta ma naljalt süüa ei tee.
Ja edasi, vot edasi otsustasin ma teha üle pika aja õigeid asju. Asja nimi on aeg iseendale. Päris endale. Üksi. Kõigepealt läksin korra poodi, et osta endale midagi kevadist – erinevalt sellest, et muidu ma ostan tavaliselt ainult lastele – otsisin, leidsin ja ostsin. Ja mul polnud poes kedagi varrukast sikutamas, et emme, emme, tule vaata, kui ilus. Rahul vastse ostuga, läksin edasi Reval Cafe-sse hommikust sööma ja raamatut lugema. Seal oma hommikuputru ja chai lattet oodates sain räägitud telefonitsi noorema pojaga ning kui maasikamoosist tehtud naerunäoga puder lauda toodi, sain raamatut lugedes kõhu kenasti täis. Sedasi päikesepaistel akna all mugavas puhmes tugitoolis tuli vägisi peale koolilapse mõte, et aaaah, kuidas ei viisti siit kooli minna, aga kohusetundlik, nagu ma olen, võtsin mõne aja pärast siiski jalad selga ja kõndisin RR-i. Edasi oli kella kuueni üks rist ja viletsus, ehk kõik loengud üsna kuiva teooriat täis, mis pealegi oli paras heebrea keel isegi nendele, kes 30 aastat süsteemis tööd teinud. Ühesõnaga sellest pole kirjutada midagi. Ainus rõõm asjast oli see, et nägi jälle üle kuu aja toredaid kursakaaslasi. Loengud läbi, tormasin kiirelt rongile, sain tunnikese pühendada raamatu lugemisele ja olin kella kaheksaks kodus. Ilmselt oli kaassõitjatel vahepeal päris naljakas vaadata minu naerust väänlevat nägu, sest raamatus oli väga naljakas koht. Mõni kohe oskab kirjutada nii, et katsu sa naeru pidada.
Koju saabumine on igatahes alati tore, aga täna oli see kuidagi iseäranis armas.

Laps oli katnud “punase vaibaga ” tee elutuppa, kuhu oli kaetud mulle väike tumba peale tehtud lauake, kus ühes kausis pool kiievi kotletti salatiga ja teises viilutatud banaan ingverisiirupi ja seesamiseemnetega ning pokaalis mandlipiim :D Kõrval oli kontserdi kava.

Ise tuli tuppa äraseletatud näoga, pidulikult riides ja esitas mulle 4 klaveripala.

No mida sa hing oskad siis veel pika päeva õhtuks tahta. Mina sain igatahes midagi hamba alla, paraja annuse ilusat muusikat ja tegin esinejast mõned pildid. Kevadeks saab aasta muusikakoolis õpitud ja lapse klaverimäng on juba arvestatavalt nauditav.

Lõpuks sõime veel spinati- brokkoli püreesuppi ja tänaseks peaaegu aitas igasugustest tegevustest. Panin hakklihaga kapsahautise järgmiseks päevaks podisema ja olen siin niisama olnud. Mõtteid mõlgutanud. Laps nüüd unele saadetud ja peaks isegi sama tee ette võtma, et homme jälle kuuest hommikul rattale astuda.

Ja lastel on isegi peale pikka tegusat päeva mingi imeline taastuvenergia. Ilmselt mediteerivad. Eksole.