Laintesse heidan end, laintesse peidan end…

Ma ei teagi miks, aga see laul, õigemini see fraas kummitab täna päev otsa. Kuulnud pole ma seda ka kusagilt, et sellest kummitaks.
Ei tea miks üldse mõned lausejupid või viisijupid vahest tulevad ei tea kust kummitama ja siis lähevad samamoodi ei tea kuhu. Ju neil ikka mingi põhjus selleks on. Kas meenutavad läbielatut või hõikavad ette. Võib olla see tänane laul siis palavast ilmast ja vajadusest vee järele või lihtsalt minu armastusest mere ja lainete vastu :)
Kes seda küll teab.
Õues on hullumoodi palav. Juba mitmes päev. Kuumus jätkub.
Eile tegin ühte maitsvat toitu Tiina varasalvest. Tuunikalaga pastarooga. Retseptist jäid välja vaid seened. Meie kaubanduses peale mitme poe läbisõitmist neid ei olnud. Seenteta läks roog aga sellegipoolest vägagi kaubaks. Isegi pildile ei jõudnud saada :D
Pasta, tuunikala, petersell, tomat, pune, muna, piim, küüslauk, sool, pipar, Parmesani juust ja siis välja jäänud metsaseened või shampinjonid.
Täna olen terve päeva rabanud. Kahel rindel. Püüan MK asju kontrolli all hoida, tegelen punktide arvestamisega ja aitan tellimusi teha. Paralleelselt õmblen ühte vahvat keskaja kleiti. Kleit jalutab homme tantsupeole.
Täna öösel panen minu DIQ programmi viimase kuu lukku ja võin rahuliku südamega heita magama- TEHTUD :) No suur töö on tehtud, tõesti. Ja iga lõpetamie on minu jaoks oluline. Ma ei armasta pooleli jäetud asju. Siiani olen kõik koolid, kõik ettevõtmised alati ka lõpetanud. Ja isegi poolikuid õmblustöid ei seisa enam väga ammu kapis. Seda juhtus viimati siis, kui olin alles laps ja puudusid oskused.
Ja üldse on kuidagi väga mõnus, juba pikemat aega.