Sel hooajal on palju neid nn esimesi tegemisi. Eks ta ole, koos esimese klassiga hakkab lisanduma tahad või mitte igasuguseid muidki tegevusi ja kõiki neid tuleb ju kevadeks kuidagi kokku võtta.
Eile oli siis see päev, kus Raplas toimusid esimesed judovõistlused Kohila ja Rapla klubide osavõtul. Selleks tähtsaks päevaks oli Eestisse kohale jõudnud ka päris uus ja õige judomatt ehk siis õigemini tatami. Kohal oli päris kohtunik ja puha. Meeleolu oli kõigil hea ja lapsed olid lusti täis.
Meie jõudsime kohale juba päris vara, sest Kirke arvas, et peaks minema vaatama väimsemate laste sumovõistlust ja äkki on treeneril abi vaja. Nii me siis ärkasimegi laupäeval varakult üles, sõime ja väntasime rõõmsalt RÜG-i võimlasse. Treener ja kohtunikud olid juba saali korda teinud ja polnudki midagi teha. Ok, ma pesin ja tükeldasin õunad ja viinamarjad kohtunike lauale :)
Peagi hakkasid kogunema väiksemad, ehk alla 7-sed võistlejad ja neid oli kohe päris palju. Võistlused olid toredad ja saal elas rõõmsalt igale võistlejale kaasa.
Kui kell hakkas 11 saama, oli väiksemate võistlus läbi ja algas 7 – 11 aastaste laste kaalumine enne nende võistlust, et määrata nad kategooriatesse. Selleks hetkeks avastasime ka seda, et kahe klubi peale oli võistlejate seas ainus tüdruk Kirke. Trennides käib tüdrukuid küll, aga võistlustele paistab ei julenud keegi rohkem tulla. Selle eest sai Kirke pärast treenerilt kiita, et ta ei peljanud võistlema tulla. Kirke meil just kärbeskaallane ei ole ja pikkustki kõvasti ja nii juhtuski, et temal tuli võistelda endast kõvasti suuremate poistega. Ikka 10 ja 11 aastastega. Meie ” Lotte ” oli tubli, õnnestus ka mativõitu saavutada ning pronksiheitluses jäi alla endast suuremale ja vanemale poisile. Sõbrad elasid mati ääres häälekalt kaasa ja päris naljakas oli jälgida, kuidas poisid kisasid ergutuseks: ” Kirke, Kirke, tee talle tuul alla!” Loomulikult tuli pronksist napilt ilma jäädes suur kurvastus, sest lapsed ju ikka loodavad, aga pärast arutasime asja ja kõik oli hästi. Kui treener ka veel talle asja üle rääkis, siis oligi maailm jälle lilleline ja tütarlapslaps sai aru, et selles poistekarjas on tal igati põhjust enda üle uhkust tunda.
Minu jaoks on kõige tähtsam hoopis see, et laps jookseb kaks korda nädalas suure rõõmuga trenni ja tuleb sealt koju pool 7 õhtul väsinuna, aga säravate silmadega.
Enne võistlusi ikka soojendusharjutused ka
Kohtunik tutvustas võistlusreegleid
Treener pandi näitlikult mürtsuga põrandale, ehk siis selgitati võtteid ja sealt saadavaid punkte
Ja esimene mativõit Kirkele
Enne ja peale võitlust käib loomulikult reeglitekohane vastase tervitamine
Suur poiss on suur poiss – temast on jagu saada veel raskevõitu, aga kergelt alla ka ei andnud :)
Võistluse lõpuks rõõmustasime sõprade võidu üle kergemas kategoorias. Palju õnne poistele!!!
Ja peale võistlusi olime koos sõprade Marko, Markuse ja nende emadega koos söömas :) Hiliseks pealelõunaks olid kõhud kõigil korralikult tühjad ja tuli ju esimest võistlust tähistada mõnusa maasika jäätisekokteiliga.
Markus läks peale söömist koju, sest teda ootas ees veel poistekooriga esinemine, aga Kirke ja Marko otsustasid, et tulevad meile mängima. Müttasid siis paar tundi õues ringi. Ilus ilm ja miks peakski siis toas istuma.
Peale võistusi said judokad kõik oma särgi muidugi ka, uhke värk :)
Nädala pärast hakkavad lapsed tegema oma esimest vööeksamit. Kollast vööd.