Täna on 1. juuni. Kõik kooliaastaringi tegevused, üritused, sündmused hakkavad läbi saama ja eks olegi käes aeg võtta teemad kokku. Eks ma teen seda vast jupiti ja tasapisi, korraga ei jõua ja ei jaksa ja ei taha ka. Kõik vajab pisut läbimõtlemist ja seedimist. Vaikseid mõtisklusi.
Täna on aga üks hullult tuuline ilm. Tulin praegu rattaga töölt koju ja tuulele lisaks hakkas vihma ka veel sadama. Kibelesin ruttu koju, tühja sest vihmast. Pole see meid siin kunagi oluliselt seganud, kui vihm just seinana alla ei saja. Kiirustasin lapse juurde koju. Jäi teine siin eile hommikust haigeks kooliaasta lõpus. Täna läks selle nahka küll koolis toimunud maastikumäng ja õhtune kevadpidu koos klassikaaslaste ja vanematega ühe kaasõpilase õues, aga nii lihtsalt on. Polnud paraku kevadpeoks ka just kõige parem ilm. Ei tea, kust see terve kooliaasta terve olnud laps nüüd sedasi vastu suve endale palaviku ja peavalu korjas, aga küllap tal siis oli vaja seda aja mahavõtmise hetke. Eks mai ongi olnud hullumeelse tempo ja pingega. Rahvas räägib mingitest viirustestki…niiet, päritolu teadmata ja loodame, et palavik läheb oma teed väga kiiresti ja laps on jälle terve. Tegin talle kerge söögi ja nüüd otsustas natukeseks diivanilt üles tõusta leboasendist ja joonistada.
Mai on olnud meil selline nii ja naa kuu. Kõik on läinud iseenesest väga hästi, kui välja arvata mõned kurvad peresisesed kaotused. Jah, elu paratamatused. Need teevad veel kaua hingele ai.
Edukalt on saanud läbi muusikakooli esimene klass. Rõõmsalt ja hästi on lõppenud laulustuudio hooaeg. Toreda pereüritusega on lõpetatud judoklubi hooaeg. Kohe saab läbi kool ja sealgi on kõik hästi. Püüan nendest asjadest mõne aja pärast väikesed lookesed valmis saada. Praegu on vist selleks liiga kiire aeg. Nii kiire, et mõnda asja ma kohe ei tea, kuidas jõuaks, aga peab jõudma. Lähima kahe nädala sisse peab mahtuma päris palju tööd ja tegemist ning siis tuleb käia veel nädala ise koolis. Kui aga see eelviimane koolimoodul saab läbi, algab mul puhkus ja tegevusplaane on päris mitmeid. Kõige kriipivamad ongi just eelseisvad kaks nädalat. Hullult palju tuleb jõuda. Kui nüüd täpsem olla, siis kõige rohkem tuleb jõuda tänasest õhtust kahe päeva jooksul. Peale seda tuleb sisse üks sunnitud paus ja siis tuleb jälle hullu tempoga mõned asjad valmis saada. Noooh, aga selle nimel tasub pingutada, et puhkus terendab ja siis saab teha seda, mida me ise tahame. Käia tahaks siin ja seal ja mitmes kohas ja koduski on mõned vajalikud asjad tarvis ära teha. Mõned ideed valmis meisterdada. Lapsel on õnneks terve suvi vaba, kuni augustis sõidab oma laulustuudioga Soome laagrisse.
Keskmise lapse saatsime suveks kaugele, kaugele. Tema on meil nüüd sügiseni Ameerikamaal. Eks me hakkasime tema järgi igatsema juba ennem, kui ta ära sõitis, aga kaugel see sügis siis ikka on, eks.
Enne, kui ta ära sõitis, veetsime kolmekesi linnas toreda päeva.
Ja vahepeal õitsesid kirsid. Imeilusad. Praegu rõõmustavad teede ääres sirelid ja õunapuud. Sõitsin rattaga sirelipõõsastest mööda ja tõmbasin ninasse seda hunnitut lõhna…ma ei tea miks, aga see meenutab lapsepõlve. Äkki sellest, et ümber meie maja oli sirelihekk.
Ühesõnaga, kõik on hästi ja kõigest järgimööda, jõudumööda. Varsti.
Ah jaa. Linnukesel on meil nüüd uus kodu olemas. Kolis pealinna, ühe suurema Kirke koju.
Lõpuks aga mõni hetk meie toredast koospäevast linnas. Seiklesime lastega mööda vanalinna ja leidsime kohti, kus me polegi juhtunud varem käima. Isegi see väike vanalinn on lõputu avastustemaa, mis veel laiast maailmast rääkida.
Kui piisavalt hulgutud ja hullatud, läksime sööma. Oli vist restoran nimega Aed. Igatahes atmosfäär oli priima, teenindus super ja toidud maitsesid hästi. Väiksem laps tegi muide superhea toiduvaliku, kus oli korralik assortii parimatest paladest. Tellis sedasi salaja, meile ei öelnud ja teenindajale lihtsalt näitas oma soovi menüüst. Kuigi meie valitud toidud olid samuti väga maitsvad, kiikasime me ikka vahetevahel kadeda pilguga preili taldrikusse ja ega ta kade ka ei olnud. Ikka andis paremaid palakesi meile maitsta. Oma kallitega tahaks ju ometi alati häid asju jagada.
Kui lõpuks venna koju saatsime, tegime ise ühe kiirenduse ja olime täpselt seansi alguseks kinos. Hirmus isu oli see “Supilinna salaselts” üle vaadata. No oli üks tore film küll. Täitsa soovitame.
Jah, kirsid on kohe õitsenud……äkki tuleb suvi ka kunagi?
