Mõtlesime, mis me mõtlesime ja otsustasime tänavu veeta ühed teistmoodi jaanid. Ma ei ole just eriline jaanipäevafänn kunagi olnud ja liha ma võin süüa muulgi päeval, kui käsupeale jaanipäeval, aga salamisi olen tegelikult aastaid mõelnud, et veedaks ükskord jaanid just seal mõnusal kõrgel kaldal, kus me tänavu olimegi. Teatud asjaoludel polnud meil just hästi võimalik seda soovi siiani täita, aga tänavu on kõik teisiti ja meil oli vaba võimalus olla seal, kus parasjagu tahtsime. Selleks ju puhkus ongi.
Alustasime oma õhtut juba päevasel ajal võttes suuna esmalt Rock al Mare kaubanduskeskusesse. Kuna meil polnud aimu pärastisest söögivõimalusest, siis otsustasime poest endale midagi kaasa osta. Ostsime ebatraditsioonilist – karbi sushit ja pudeli vett :) Loomulikult jäid meie teele paar kunsti/käsitöö kauplust ja seal läks meil omajagu aega. Toidupoest vaatasime, et minema saaks, sest need kärutäied sööke ja alkoholi, mida me seal nägime, need olid ikka päris hirmsad. Tõenäoliselt pole inimesed saanud enne jaane süüa ja vaevalt nad pärast pidustusigi saavad. Seega…sel õhtul oli vaja ennast triiki süüa ja kahjuks ka juua. Paljudel, kui seda toidupoes toimuva järgi otsustada. Lasime ühesõnaga sealt kiiresti jalga ja jalutasime mööda mereäärset tänavat sihtkohta. Läksime sinna üpris varakult, et oleks piisavalt aega käia läbi kõik talud ja saada osa nende tegemistest. Kus tehti juba sauna ja kus keedeti õhtuks süüa, aga ükski talu ei konutanud niisama. Kirkegi aitas saunamehel puid tassida, kiikus südamest, jahvatas jahu, kuulas vanaaja lugusid, vaatas vanamoodi võitegu ja ühe talu õuel aitas memm tal karkudel käimise selgeks õppida. Äri tegi ka, kuis siis muidu ja ostis endale ilusa õlgedest pärja. Mingi aeg hakkas vaikselt vihmakest sabistama, aga eimidagi hullu. Liikumist ja lõbutsemist see ei seganud.
Kell seitse õhtul algas peaväravast koos Leigaritega tulede süütamise rongkäik. Tuli oli toodud kohale otse saarelt ning süüdata oli tarvis tervelt kolm lõket. Vanade traditsioonide kohaselt tuli peale lõkke süütamist käia 3 korda ümber lõkke päripäeva ja kolm korda vastupäeva tagurpidi ning lõpuks lõkkele midagi ohverdada. Olgu see siis mõni paberitükike või kastanimuna. Tegime meiegi selle rituaali läbi. Leigarid koos oma eeslauljaga ikka head ja paremat soovides käisid neid ringe kõigi 3 süüdatud lõkke juures. Muide, eeslauljaks osutus üks minu väga tore õppejõud, kellega meie teed just maikuus ristusid. Tore oli hoopis teistes oludes kohtuda. Kui kõik lõkked süüdatud, jäi see tilluke vihmakegi järele ja enam sel õhtul ei sadanudki.
Mingi aeg enne tulede süütamist käisime külakõrtsis kapsasuppi ja kamavahtu söömas. Hinnad olid taskukohased ja nii head hapukapsasuppi polnud ma küll päris ammu söönud, kui seal pakuti. Kamavaht oli niikuinii väga maitsev. Lastele tegid palju rõõmu külakiiged ja Kirketki oli paras tegu sealt jälle tagasi ringi liikuma meelitada. Õnneks oli mul sel ajal, kui tema kiikus, aega pilte teha ja siit tulebki väike reportaaž meie väga vahvast jaaniõhtust.
See pilt on Saksamaalt tulnud meremeeste koori kontserdilt. Toredasti laulsid onklid. Pärast jämmisid seal Kukerpillid, et rahvas saaks jalga keerutada.
