Algas see päev hoopis tegelikult loomaaia külastusega. Kui täpne olla, siis hoopis paraja sasipusaga.
Käisime eelmisel nädalavahetusel kodus ja pidasime plaani minna veel mõneks ajaks linna tagasi, et hea ilma korral ehk randagi sattuda ja mitmed käigud olid veel plaanis. Siis aga kukkus välja nii, et plaanipäraselt ei saanud asjad minna ja läksime kiirelt linna tagasi, et käia loomaaias ja tuua ära mõned linna jäänud asjad.
Hommik algas sellega, et jõudes linna avastasin, et linna ajutise peatuskoha võtmed olin unustanud koju. Ei olnud kohe üldse hea uudis, aga siis tuli pea tööle panna ja asi lahenes õnneks ära.
Oma pessa me kohe ei läinud vaid võtsime ette teekonna esialgu loomaaeda. Kirke küll eelmisel kevadel lasteaia lõpuüritusena käis loomaaias ja ise külastasime hoopis loomaaeda Helsingis aga või nendest loomaaedadest kunagi küllalt on. Ikka tahetakse uuesti minna. Mis seal salata, endalgi oli tore loomi uudistada ja kahtlemata olid ning jäävad minu lemmikuteks seal jääkarud. Mõmmikud andsid meile päris toreda etenduse, sest parasjagu lasti nende “bassein” vett täis ja palava ilmaga olid mõmmid käbedad veemõnusi nautima nii, et ka meie saime läbi trellide sahmaka vett mööda sääri. Kui loomaaias nii iga aasta või vähemalt üle aasta käia, siis alati näeb midagi uut. Kas mõni loom on uue elamise saanud või mõne asupaik muutunud või midagi hoopis haljastuses uut näha. Igatahes oli seal tore ja kohustusliku loomaaiapildi tegime samuti ära.
Kummaline küll, ninasarvik ikka sama suur, aga laps tükimaad pikemaks kasvanud :)
Loomad üle vaadatud, tahtis Kirke hirmsasti minna seiklusparki. Otsisime siis selle õige koha loomaaias üles – üsna uus värk neil seal see seiklusrada. Sellisel tõsisel seiklusrajal polnud Kirke varem kunagi käinud. Eelmisel päeval käisime Lottemaal ja seal ta natuke turnis ühel lastekal, mis oli maast nii 80 cm kõrgusel. Tõttöelda, ma isegi imestasin, et ta soovi avaldas, sest pole ta isegi puude otsas ronija, rääkimata millestki muust. Sellegipoolest oli tema soov kindel kui kalju.
Rääkisime siis rajajuhile kassas loo ära, et tütarlaps 8 aastane, varasem seiklusrajal ronimise kogemus puudub, et mida ta soovitab? Soovitas avastuse rada. Ostsime pileti ära ja läksime raja juurde. Ma pidin ikka pea päris kuklasse keerama, et seda rada kõrgustes näha :D Laps ronis kribinal üles, mõned jupid seikles ära ka ja siis tekkis error….ta ei saanud täpselt aru, kuidas edasi peaks minema ja tundis ennast ebakindlana. Kutsusin sellesamuse tütarlapse siis meile appi, et laps ei julge ja äkki ta juhendab….tema vaatas korra üles osavõtmatu olemisega ja kõndis minema. Nojah, mõnda aega me siis arutasime seda asja ja ma ütlesin, et tule parem alla, kui sa ei julge. Tipsi häiris minu üllatuseks kõige rohkem see, et ta vedas mind alt ja kulutas sedasi 9 euri raha. Pidin siis lapsele selgitama, et tema heaolu on mulle kordi tähtsam, kui see 9 euri.
Kirke tuli alla, aga mina läksin suhtlema selle tütarlapsega, et kui teda on informeeritud, et laps läheb rajale esmakordselt, siis tuleks siiski vaadata, kuhu saata või vähemalt olla lapsele toeks. Antud hetkel rajal teisi hädalisi polnud ja üldse oli seal vast 3 inimest kokku puude vahel seiklemas. Kehitas siis neiukene õlgu ja ütles, et me läheksime vana lastezoo alale, kus on teine punkt ja lasterada. Seal all olid õnneks hästi toredad inimesed ja ütlesid, et lasterada ei paku kindlasti Kirkele mingit elamust ja soovitas meil minna hoopis Nõmme seiklusparki. Kirjutas sama 9 euri peale meile kinkekaardi, mida saime siis Nõmmel kasutada.
Suundusime Rocast kesklinna, sõime suppi ja sõitsime edasi Trummi, ehk Nõmmele…..ja tegime tegelikult suurepärase valiku. Nõmmel olid hästi asjalikud ja sõbralikud rajajuhid, kes ütlesid kohe, et ei mingit lasterada, läheb suurte rajale ja last tuleb lihtsalt õigesti õpetada ja juhendada, kui raskemad kohad ees, sest eks ole see täiskasvanutelegi paras katsumus, mis veel lapsest rääkida, kel kogemus puudub. Kui loomaaias koosnes avastuste rada kahest rajast, siis Nõmmel oli see hoopis 3 pikemat rada. Kirke läks üles ja sai kõigi kolmega kenasti hakkama. Kui vahepeal tekkis küsimusi, tuli rajameister ja juhendas, julgustas, toetas moraalselt. See oligi kogu asja võti – suhtumine. Nüüd on kihk sees ja unistab juba uuesti Nõmmele tagasi minna, et kolmele lisaks veel kaks kõige raskemat rada läbi teha :)
Mina olin igatahes lapse üle väga uhke, vaatasin sinna kõrgele omal kaela kangeks ja kordagi ei kahelnud ega kartnud lapse pärast. Ma ju uskusin temasse! Eriti hea meel oli mul selle üle, et peale esimest ehmatust ei antud alla, vaid proovis uuesti. Võttis sihiks ja tegi ära!
Peale viimast väga keerulist üleminekut on “ahviraudtee” tõeline rõõm :) Viuhh ja kõrgelt alla nagu nipsti.
Võidukas ja rahulolev preili kaheksane
No ja mis oleks üks seiklus ilma mõnusa puhkuseta :)
Peale kahetunnist turnimist, oli kell kaheksa. Liikusime rõõmsalt kesklinna tagasi. Kui alguses mõtlesime, et lähme kusagile veel sööma, siis bussis otsustasime, et parim söök peale pikka päeva on Prisma värskete salatite lett, kust saab meelepärast kraami ise omale topsidesse valida. Nii hüppasimegi Kristiine ees bussist välja ning täitsime poes rõõmsalt oma salatitopsid. Õhtul tuli uni ikka ütlemata kiiresti.