Alustan oma juttu hoopis sellest, et minumeelest on mõnel tootel ajaga kadunud kvaliteet.
Juba ammustest aegadest, kui krooni algusaegadel oli Tallinnas Viru tänaval Nexti kauplus, olen ma selle firma tooteid armastanud. Kindel kvaliteet ja värvipidavus peamiseks põhjuseks. Kenad peale kõige samuti. Vahepeal kadus see kauplus meil ära ja kui Kirke väike oli, siis tellisin vahest Nexti asju otse Inglismaalt või sain nende tooteid teise ringi kauplustest teinekord täiesti uusi, lausa siltidega. Igatahes on Next – i asju olnud meie kappides pikalt. Eks rõõm oli suur, kui üle jupi aja tekkis Next-i kauplus Kristiine keskusesse. Paraku oli kiire tulema ka väikestviisi pettumus. Võrreldes nende kodulehega, annab meil asuva kaupluse tootevalik vägagi soovida ja lisaks….kõvasti on hakanud kõikuma kvaliteet. Kui vanasti püsisid tooted ka peale paljusid pesukordi ja pidevat kandmist kenad, siis nüüd paraku enam mitte. Retukad lähevad peale mõnda kandmis/pesukorda topiliseks ja värv hakkab luituma. Nii juhtus ka Kirkele ostetud retukatega. Ostetud said need lähedast tooni retuusid korraga ja ma ei saaks öelda, et ta on neid ülearu palju kandnud. Igatahes hakkasid nad väga kiiresti lagunema.
Nii võtsin nad üks päev peale pesu masinast ja vaatasin, et pole siin enam parandada midagi. Poole päeva peale aga hakkas peas keerlema mõte, et…ülaosa on ju korras ja säärematerjal ka enam vähem ok. Värvid mõnusad ja Kirke oli kurb, et lemmikute eluiga sai otsa. Võtsin siis appi käärid, lõikasin nii ja naa ning õmblesin sellest kokku mugava seeliku. Veidike jäi nagu satsi jaoks materjali puudu ja selle tarbeks lõikasin paar juppi ühest enda seismajäänud topist.
Nii palju jäi siis vanadest retuusidest järgi.
Ja selline sai seelik
Laps rahul ja minu süda rahul, et killuke panust jälle taaskasutusse antud.
