Ajaks vahepeal niisamajuttu.
Kui enamus inimesi sel suvel kurdab kehva ilma üle, siis meil pole vist olnud aega seda isegi märgata. Pidevalt on midagi teoksil ja alailma me kuskil seikleme, kui just tööl ei ole. Kui olengi päeval tööl, siis õhtune aeg kuulub tegevustele, mis soojendavad hinge ja mida saame enamasti lapsega koos teha.
Ma üks päev mõtlesin, et kui ise olin 8 aastane, siis ma poleks osanud isegi unistada nii sisutihedast suvest, nagu Kirkel praegu on, aga minu lapspõlv oligi teistmoodi. Rohkem selline Bullerby elu. Ei elanud küll päris maal, aga linna servas eramute rajoonis jõe ääres. Meil oli seal oma auuli lasteseltskond, kellega sebisime päevad läbi ringi ja õhtuti koguneti meie maja ette platsile palli mägima. Suve nädalavahetused kulgesid aga tüüpiliselt reede õhtust pühapäeva õhtuni perega koos kaatriga sõites ja liivarandades ujumas käies või siis metsades marju/ seeni korjates. Üks sügisene äge ümberkaudsete laste aktsioon oli veel meie maja ees kahe suure seedripuu otsa ronimine ja sealt seedrikäbide alla toomine. Oh neid kleepuvaid käbisid, mille vaiguga said sageli riidedki kokku, aga küll neid oli hea pärast nokkida ja seemneid süüa. Ükskord leidsime lastega ühe lähedal elava sõbra pööningult vana mõõga ja mõtlesime oma lapsemõistusega, et see on kindlasti väärt ese, peaks muuseumi viima ja saame selle eest kindlasti raha, et kommi osta :P Viisimegi siis mõõga kolmekesi muuseumi….aga raha meile keegi ei andnud. Mõõk jäeti küll endale sinna… Eks me natuke pettunud olime, kuid mis seal ikka, elu läks edasi. Ühesõnaga elu oli seiklusrikas, aga ilmselt teistmoodi, kui tänastel lastel.
Korteris ja niiöelda linnaoludes elades, tuleb pidevalt hoopis mõelda, et laps päeval süüa saaks ja et tal tegevust oleks. Kirke käib sageli mul tööl kaasas ja seal on tal samuti tore. Loeb siis raamatut või mängib lastega, kes raamatukogus käivad ja seal käib tuttavaid lapsi küll ja rohkem veel. No ja kui lapsi pole ja lugeda ei viitsi, käib mööda maja tädisid ringi, ajab nendega juttu. Vahest loeb nendele isegi ette :) Vähemalt mulle on nii öeldud. Ju siis nii on. Kui ta koju jääb, siis üldiselt leiab ta endale siin samuti tegevust. Ilusa ilmaga jookseb sõpradega päev otsa ringi nii, et söök ei tule meeldegi. Lähedal elavad siin mõned endistest lasteaiakaaslastest poisid ja nendega leitakse kohe igasugust toredat tegevust. Kui ilm pole liiga soe, mängitakse agaralt lauamänge, kui soe, saab veesõdagi peetud. Päris kehva ilmaga on kodus avastatud koristamisrõõmud – ikka selleks, et töölt tulevat ema üllatada. Need hood ei käi muidugi üleliia sagedasti kallal. Ühel päeval õmbles mulle nõelapadja. Sai nagu sai, aga armas oli ikka. Käsitsi õmbles.
Minumeelest on hiigeltore, kui lapsed midagi omaalgatuslikult meisterdavad. Ma olen ise küll õmblev inimene, aga nagu ikka – pole aega lapsele õpetada. Mina ei õppinud sel põhjusel kuduma, sest ema kudus kõik võimalikud ja võimatud asjad valmis. Koon valmis hädapärast küll mütsi ja salli, aga suuremaid asju pole isegi üritanud. Ma siiski loodan oma tütrele õmblusteemalised tarkused selgeks õpetada, aga ikka siis, kui tal endal selleks suurem huvi peaks tekkima.
Oma nukkudele on ta vahest lihtsakoelisi rõivaid kokku lappinud nõela ja niidi abil, aga see nõelapadi oli selline teistmoodi armas asjake. Linasest riidest ja joonistatud kaunistusega.
Kui peale tööd üleliia aega pole ja kusagile kohe edasi kimama ei pea käime vahest lihtsalt terviserajal jooksmas ja vahest jalutamas, metsmaasikaid söömas ja lilli korjamas. Mulle need põllulilled hullult meeldivad ja neid raatsin ma tuppa korjata. Ikka kohe suure kimbu, et ilus oleks.
Vahepeal olid lupiinid, mida mul kasvab siin kõvasti, siis tuli karikakarde ja kellukate aeg. Aiamaal tänavu liiliad on kusagile kadunud. Tea kas lumevaene talv sai saatuslikult või viisid mügrid juurikad kuskile uude kohta.
Ühel tööpäevaõhtul käisime maasikaid korjamas. Nüüd on talvevaru kenasti kapis olemas. Kirke korjas oma jao päris ise. Ajasin teda küll lastega mängima, aga tirts teatas tähtsalt, et ei, tema korjab ennem enda talvevaru ise korvi ja siis alles läheb. Korjaski – usinalt ja päris palju. Kui igal aastal jäin ma korjamisega pojast ja miniast maha, siis sel aastal olime me Kirkega edulised :) Eks noortel olid tänavu muidugi kaks “abilist” kaasas ka, kellest üks magas ja ei maganud, teine nägi välja ise lõpuks nagu maasikas. Korjamine oli muidugi asja toredam pool, pärast kodus tuli see kupatus veel puhastada ja see ei olnud enam väga lõbus, kuid….puhtaks nad said, püreeks ja külma samuti. Kausitäie jätsime välja, et teha smuutit. Sai sedasi mitu päeva järjest maiustada.
Mõnel päeval koju tulles on mind ootamas kaetud laud. See on tore üllatus. Eriti lahe on vaadata, kuidas laps fantaseerib. Mõni päev on olnud toortoit. Õhtuks täitsa sobib. Täidetud toored suvikõrvitsad on päris põnevad. Monsarella balsamicoga, pesto ja lillkapsas. Magusaks siis smuuti maasikatest, banaanist ja kookospiimast. Isegi melissist ja mõnest suhkruterast kaunistused olid pokaali küljes.
Kui ma kuskil kedagi pildistamas käin, siis Kirke on suuremalt jaolt kaasas. Noh, sedasi assistendiks vajadusel :) Hiljuti tüdrukuteõhtul aitas tassida kampsuneid ja parandada päikesevarju…
ja vahest helestab, teinekord teeb lastele minu selja taga sarvi :P Usun, et kindlasti paneb midagi kõrva taha. Tulevikuks.
Ühel õhtul näitas modellile, kuidas saab kiiresti puu otsa ja kuidas kust tuleb hüpata :)
Kui aga jõe peal pardiemmet koos noorte pardikestega näeb, läheb kõik meelest ära ja pardipere muutub kõige tähtsamaks.
Teinekord õnnestub aga tänu emme “tööle ” ise ka mõnus trall maha pidada. Nii läksime hiljuti peale türukuteõhtu pildistamist koos tüdrukutega Curly Strings – i konterdile.
Tantsis seal koos tüdrukutega naha märjaks ja põsed punaseks.
Mina tegin pilti, vahepeal mekkisime lõunaeestlaste juustusid
ning lapse rõõmuks ostsin talle esinejate plaadi, et lisaks tema enda laulmisele, saaks ma ka plaadilt kuulata ….kauges küüülaaaasss :D
Boonuseks muidugi kõigi bändiliikmete autogrammid plaadile ning ühine pilt. Sellel pildil on üks kräsupea hetkel kaadrist väljas asjatamas, aga 3 olulist on ikka peal.
Järgmisel päeval pidas laps pikema jutuajamise mu ühe kolleegiga, et miks ja kas see kauge küla laul ikka on hea :) Nad jäid siiski lõpuks eriarvamusele.
Umbes selline näeb siis meie eluke välja sel ajal, kui mina käin tööl. Kui mul puhkus oli ja tuleb, siis on jälle asjad teistmoodi, ummamuudu. Eks jõuab nendestki aegamööda pajatada.