Käisime hiljuti külastamas ülelahenaabreid, ehk Soomet. Sihiks meie fotonäituse avamine Järvenpääl ja armsa Sirkka külastamine.
Kui ma jätan ära laevasõidu ebameeldivama poole, ehk ülemäära kesvamärjukeselembed kaasreisijad, siis laevaga on väga mõnus sõita. Esiteks, toimub edasiliikumine merel ja merel on vähemalt mulle täiesti teraapiline mõju. Ma võin istuda pikka aega vaadates lihtsalt merd ja mitte tunda mingitki igavust. Sealjuures sigineb hinge salapärane rahu ja vaikus mõtetes, ehk siis tekib meditatiivne seisund. Ilmselt on see mitte siin ega seal olemise tundest tingitud. Merel, neutraalsel pinnal, ei saa tegeleda ühegi pakilise toiminguga või probleemiga ja nii saabki vaim lihtsalt puhata. Kirke on juba õnneks nii suur, et teda ei pea ka laeval olles kiivalt passima. Kui ta teab, kus sa oled, tuleb ise tagasi või on kokkulepe, et liigume mõlemad ja helistame, kui üksteist vajame.
Kui muidu sõidavad kahe riigi vahet ka nn kiirlaevad, siis meie valisime selle kõige aeglasema. Esiteks, sobisid kõige paremini selle laeva kellaajad, teiseks – meil polnud kiiret. Kolmandaks, mis seal salata, aeglasele laevale on kõige odavamad piletid. 3,5 tundi on piisav aeg, et laps saaks niisama lustida ja mina merevaadet nautida ning raamatut lugeda. Puhkus on seni olnud nii aktiivne, et raamatu lugemiseks pole ülearu aega jäänud ja nüüd avanes laevaga sõites selleks suurepärane võimalus. Aeglasel laeval on see tore asi veel ka, et enamus inimesi on kärsitud ning sõidavad kiiremate laevadega – seega, aeglasele jääb vähem rahvast ja see on tore. Rahumeelsele reisijale jääb siis rohkem võimalusi leida rahulikku nurgakest niisamaolemiseks ja lugemiseks. Tagasiteel küll korra istusin pahaaimamatult lugema vööri showbaari ja sealt pidin ma tõesti üsna varsti minema vaiksemat kohta otsima, sest sadamast väljudes poole tunni pärast algas seal karaokeõhtu, mis kestis rohkete osavõttudega kuni Tallinna saabumiseni. Kui alguses püüdsin veel natuke aega laulu saatel edasi lugeda, siis peagi hakkasid etteasted sedavõrd kõrva kriipima, et tuli jalga lasta.
Kirke leidis endale hulga tegevust mõlemal suunal Lotte lastetoas. Minnes olid käed täis joonistatud ja tulles jalasääred. Ilmnes, et käsi pestakse ikka nii sageli, et joonistused ei püsi kaua peal. Tagasiteel läksin Kirket sealt mängutoast otsima ja leidsin ta koos lastega tegeleva naisterahvaga hasartselt memoriini mängimast. Olgu või 3,5 tundi, aga ikka läks see sõit lennates ja seda tunnet ei tekkinud kordagi, et oh, kaua veel me peame loksuma ???
Nii minnes kui tulles, oli ilmataadil hea tuju ( nii nagu terve mu puhkuse) – seega, sai veedetud päris palju aega laevatekkidel. Ühesõnaga mis ma siin kaua ikka seletan, laevasõit pole kiirustajatele ja meie olime happyd.
Nüüd pilte ka.
Natuke sinnasõidust :
Külgtekil
Ahtris päikesetekil
Hulk nn tätokaid kätel, mis tulid pesuga ruttu maha :) Pingilt paistab üks raamat, Kivirähu viimane lastekas. Kirke vedas seda truult kaasas, et ikka saaks vahepeal lugeda.
Ja see ilus ääretu meri…
Vahepeal istusime koos natuke aega ahtri showbaaris, kus mängis täiesti hea bänd. Kirke demonstreerib siin oma kahte väljasikutatud hammastest jäänud auku.
Enne Helsingit läheb laevaliiklus tihedaks, tõuseb kajakate konsentratsioon ja Navitrolla oli ilmselgelt oma pilved naabrite juurde tuulduma viinud.
Sadamas oli üks pirakas kruiisilaev ja sellest mahtus nii lähedalt mööda sõites peale vaid üks jupp.
Helsingisse jõudes oli meie käsutuses 4 vaba tundi. Just niikaua läks aega selleks, et Sirkka saaks peale tööpäeva lõppu meile Järvenpäält järgi tulla.
Esimese asjana otsustasime leida endale üks mõnus söögikoht, sest hommikusöök hakkas kõhus juba lahtuma.
Ei sobinud üks ega sobinud teine, kuni lõpuks jäi silma üks pitsarestoran, kus oli valikus üle 40 erineva pitsa ja hinnad olid täiesti normaalsed. Pärast arutasime, et me ei mäletanud kumbki, millal viimati pitsat sõime ja seda toredam oli seda nüüd üle pika aja teha. Pitsarestorani nimeks oli Leonardo ja asus see otse raudteejaama vastas.
Eriti lahedaks osutus see, et teenindaja oli täiesti eestikeelne. Nii oli meil eriti lihtne arutades leida sellest üüratust pitsavalikust just see, mis meile kõige rohkem meeldis. Vett tuuakse seal lauda muide kohe karahviniga ja raha selle eest ei võetagi. Pitsa maitses väga hästi ja ühest pitsast sai mõlemal kõht kenasti täis.
Kõhud täis, tegime väikese šopingutuuri ja sattusime sealjuures ühe ägeda kommileti äärde. Ennem olime ostund magusroaks just mangolassit ja sellepärast kommid enam väga ei isutanud.
Siit edasi teen aga hüppe juba tagasisõidule, sest vahepealne tegevus vajab eraldi juttu :)
Niisiis, oli aeg sõita tagasi. Mitu päeva Soomes oldud ja pühapäeval õhtuks olime tagasi sadamas. Täpselt õigel ajal. Kotid andsime pagasihoidu ja suundusime tekile nautima imeliselt mõnusat ja päikeselist ilma.
Istusime ja nautisime ise nopitud ja ämbrikesega kaasa võetud vaarikaid. Kirke demonstreeris oma uusi ketse. Nii vähe on ikka rõõmuks vaja, eks, uued ketsid !
Õhtul jõudsime tekile päris mitmeid kordi, sest meri ja taevas pakkusid 3,5 tunni jooksul väga erinevaid ja kauneid vaatepilte. Tallinn võttis meid vastu juba loojunud päikesega.
