Kui on hästi, hästi kiire aeg, siis juhtub alati nii, et tööd tuleb aina juurde :) Kui see töö on südamelähedane, siis sa kasvõi läbi prao pugedes, leiad selle tegemiseks aega. No ok, olgem ausad, lükkad tavaliselt kõrvale, edasi, ootele tööd, mis pole nii meeldivad ja leiad aja nende jaoks, mis teevad südamele rõõmu. Et siis mittehuvitavale leiad vabanduse, huvitavale võimaluse.
Tegelikult just nii minuga juhtus ja hetkel pole ma sellest faasist välja saanudki. Võib – olla õhtul hiljem, proovin teha seda, mida varsti pole kuhu edasi lükata ja mis millegipärast kuidagi mul ei edene. Ilmselgelt puudub motivatsioon + veel mõned põhjused. Ühesõnaga ootel seisab koolitöö, mis tahab 31. augusti õhtul veebikeskkonda üleriputamist. See on vist üle pika aja selline koolitöö, mille tegemiseks mul puudub tahe. Idee ja teadmised on olemas, aga kuna ma tean, et see läheb tühja auku, puudub motivatsioon. Eks ma siis mõtlen nüüd viimase hetkeni, kuni kargab pähe idee, mida võib teha mõttega – lihtsalt ära teha. Aga tõepoolest, mul on sellest tundest piisavalt isu täis, et üks töö kuidagi tehtud ei saa ja lohutab ainult teadmine, et 1. septembriks on ta mul nii või naa tehtud ja asi tahe. Seni leian aga endale miljon vabandust ja muud tööd, et koolitööd mitte veel teha. Ma tean küll, et nii ei tohi, aga ikkagi…ma olen kõigest inimene :) Ei peaks ju praegu isegi seda blogipostitust tegema vaid hoopis tööd kirjutama ja poleks pidanud kaks eelmist õhtut peale tööd poole ööni beebile lapitekki tegema, aga tegin. Hetkel podiseb pliidil teine laar meestemoosi, sest tomatid saabusid ja neid ei saa raisku lasta. Olid teised suhteliselt piiripealsed oma valmiduses. Moosi tegemine tuleb küll pooleli jätta, sest koduKonsumis polnud moosisuhkrut, pähh. Käisin seda just toomas ja naasesime lapsega hoopis pirnidega, et väikest magusaisu leevendada. Eks homme tuleb töötrajektooriKonsumist siis loota moosisuhkrut saada, et õhtul meestemoos lõpuni keeta. Ja homme õhtul tuleb ikkagi see vajalik koolitöö ära teha. Nui neljaks. Laupäeval ja pühapäeval lihtsalt aega pole, sest päevad on triiki muid asju täis ja esmaspäeval….no parema meelega ei teeks seda värisevate kätega viimasel hetkel ja pealegi, tahaks hoopis rahulikult valmistuda lapse kooli alguseks.
Ühesõnaga siin ma siis olen, oma tegemistega puntras, aga meel on ikka reibas ja rõõmus :)
Esmaspäeval helistati ja küsiti, kas ma jõuaksin teha kiirtellimusena valmis ühte beebitekki. Korralik inimene minu peas ütles – ei, ei, sa ei jõua, sul vaja koolitööd teha – aga isepäine optimist minus teatas, et loomulikult, kiire on, aga püüan valmis saada. Nii ma tegin seda tekki kaks pikka õhtut peale tööpäeva ja valmis ta sai. Põhjus lihtne, mulle meeldib teha lapitööd, inspiratsioon hakkab voolama ja tead, et teed midagi käegakatsutavat, mis valmistab rõõmu mulle, kinkijale ja saajale. Täna läks tekk nii kiiresti beebi juurde katsikule, et….jõudsin jooksu pealt teha paar pilti, millega ma pole rahul, aga hea, et needki jõudsin teha.
Selline ta siis sai. Mõõdult 120 x 120 ruuduke. Puuvillane. Vatiinile tepitud. Aplitseeritud.
Selliste kirjatööde parim motivaator on ikka tähtaeg! Pane tähele, teedki viimasel õhtul-ööl ja saab tehtud kiiremini, kui arvata võiks :) Ja nende mõnusate, midagi hingele pakkuvate tegevustega ongi nii, et idees aega ei ole, aga tasub ikka teha. Mäletan kuidas klassiõde aastaid kurtis, et niipalju raamatuid on, mida lugeda tahaks, aga ei saa, koolitööd ennekõike. Tundsin ka nii, kuni ühel hetkel vaatasin hunnikut turunduse raamatuid ja selle asemel võtsin hoopis Jackie Kennedy eluloo ette ja lugesin seda kooliasjade asemel. Täiesti rahuga :)
Olen Meelike sinuga absoluutselt nõus. Läbi oma elukestva õppe olen avastanud, et viimasel hetkel teen ma oma asju suurema enamuse ajast :D Õnneks tean ka seda, et viimasel hetkel on mul hea keskendumisvõime ja üllatavalt suur produktiivsus. Mõte hakkab jooksma, kui tähtaeg takka toksib. ja milleks peaks kulutama siis eelnevalt nii palju aega, kui on ometi nii palju muud olulist ja huvitavat oma ajaga ette võtta? jah, kasvõi lugemine, sest oma aju peab õppekirjandusest vahepeal millegagi tuulutama.
Eile õhtul sundisin ennast avama Wordi, kirjutama sinna pealkirja…..poole tunni pärast sain sinna järgi juba 4 rida ja siis hakkas mõte jooksma ning kirjutasin umbes pool tööst valmis. Kell sai selleks ajaks küll palju, aga mis sest ikka. Täna tulin töölt, ei teinud isegi süüa, istusin arvuti taha ja ühe soojaga kirjutasin selle arendusprojekti valmis. Ei läinud poolt päevagi, eks.
Nüüd lasen asjal päeva kaks laagerdada, teen vahepeal kõike seda mida tahan ja vaja ning pühapäeva õhtul loen ta üle, kui vaja parandan ja nii saabki töö täpselt õigel ajal õppekeskkonda üles riputada :) Ja ei mingit närvitsemist !
Meie Eesti naised oleme tegelikult ju imeliselt jõuame kõike, mõni asi saab valmis natuke varem, teine hiljem, kuid kindel on see tegemata ei jää midagi :) Jõudu ja lennukaid mõtteid koolitöö kirjutamiseks. Tekk on väga armas!
Tahtsin kirjutada, et meie, Eesti naised, oleme imelised ja jõuame teha kõike :) Aga olen kirjutanud mingi segase lause :D See on see asi, kui mõte jookseb kiiremini, kui sõrmed klaviatuuril :)
Väga armas tekike! Kindlasti jääb saajale pikaks ajaks meelt rõõmustada, ehk pärandab edasigi oma lastele.
Jaa, Kaja, eesti naine on selles suhtes tragi, et kui vaja – teeme ära :) Aitäh heade sõnade eest :)
Tänan Sind, Mel! Ma loodan ise ka, et tekike jääb saajale kauaks ajaks armsaks :) Igasse töösse läheb ju tükike hingesoojust, et see paitaks ka neid, kelleni asi jõuab.