Täna on augusti viimane õhtu ja homme on taas esimene koolipäev.
Meie peres siis tütretirtsul minek teise klassi, nooremal pojal järjekordne ülikooliaasta ees ja minul, oh seda rõõmu, kooli viimane moodul käsil.
Vaatan täna Kirket ja mõtlen, et kas ma ei mäleta, või poisid ei väljenda lihtsalt nii energiliselt oma koolielevust. Meil käib siin juba mitu päeva suur kooliootus ja täna on asi juba puhta pöörane. Täiesti ülierutunud tütarlaps käib aga mööda elamist, laulab, kilkab rõõmust, pakib ja setib kooliasju, passitab riideid, keerutab peegli ees ja rõõmustab, et näeb hea välja, peseb, punub patse, et hommikul lokid oleks…ühesõnaga korralik duracell. ” Emme, ma ei jõua kuidagi homset koolipäeva ära oodata! ” Mitu korda ma olen täna õhtul seda lauset kuulnud?
Tegelikult on see ju tore, et laps kooli ootab. Teine klass ka ju alles ja küll oleks lahe, kui selline koolimineku ja kooliskäimise õhin kestaks võimalikult kaua aastaid. Et kool ei muutuks sunnitööks ja tüütuks kohustuseks, et õpetajad inspireeriksid oma õpilasi, sest see on parim, mida õpetaja saab teadmiste kõrval lapsele anda.
Eelmisel aastal läksime kooliasju ostma esimesel koolipäeval peale aktuseid. Ei olnud väga tore, sest poes oli hullumeelne hulk koolitarvete ostjaid. Tänavu olime juba agaramad ja tegime selle tiiru täna ära. Hommikul vaatasime üle, millised asjad on olemas ja mis puudu ning peale lõunat käisime poes varusid täiendamas. Nüüd on kõik asjad olemas ja saab need rahus jälle kooli ära viia. Suurem probleem oli hoopis 140 cm pikale tütarlapsele Raplast valgete sukapükste ostmine. Lõpuks otsustasime, et läheb hoopis ihuvärvi sukapükstega. Neid oli lihtsam leida. Tänavu on lapsel olemas ka koolivormi vest ja müts. Pole küll kohustuslikud, vaid soovituslikud, aga väikestele meeldib hirmsasti seda kanda mulle tundub ja las siis olla.
Nüüd õhtul sai preili soovil punutud hulgim patse pähe ( et ikka hommikul lokid oleks) ja oligi käes magamaminek, et homme juba alustada oma teist õppeaastat koolis ja muusikakoolis.
Eile pidasime koos lapse klassikaaslastega ja nende vanematega ühe lapse koduõuel toreda suvelõpuürituse maha. Vanemad suuremalt jaolt jutustasid sektsioonides ja lapsed väga aktiivselt mängisid õpetaja taktikepi all igasuguseid mänge. Ma mängisin lausa ühe mängu kaasa. Tore oli ja ilms soosis õueüritust. Lastel oli lõbus ja vanemad said omavahel pisut rohkem tuttavaks. Ilmnes, et meie klassis käib päris mitu last, kelle vanemaid ma tunnen, aga ei teadnudki, et lapsed ühes klassis käivad. Toredad avastused.
Koduteel pidasid Kirke oma klassiõega juba tüdrukuteõhtu plaane, et millisel nädalalõpul saaks sõbranna meile ööseks jääda. Nemad olid valmis küll juba samal õhtul teki all koos itsitama, aga emad, igavesed pidurid arvasid, et loksutaks ennem koolirütmi paika ja küll siis saab.
Õpikute ja töövihikute osas oleme tänavu edulised. Kuna koolis antakse need viimasel vaheajanädalal kätte, siis oli aega need kiirelt ära kiletada – kaanetada. Nendega on ühesõnaga rahu majas.
Nüüd seisab ees veel logistika. Niivõrd kuivõrd. Judotrenni ajad ja laulustuudio kooriajad on paigas. Need on kindlatel aegadel ja need ei muutu. Homme peale muusikakooli aktust tuleb leida ajad klaveritundidele ja kuuleb, millal on solfedžo tunnid. Need viimased on ka juba ilmselgelt paika pandud, lihtsalt me veel ei tea neid aegu. Viimasena saab paika tuleval nädalal laulustuudio soolotunni ja ehk midagi veel. Selle “midagi veel” asja jaoks tuleb võimalusel aeg leida, ehk siis 45 min nädalas ja rohkem ma isegi ei kavatse lubada tal asju oma päevakavadesse sehkendada. Ma tean, et ta tahaks veel tantsima ja sinna ja tänna…aga aitab. Ok, tegelikult üks asi tuleb ilmselt veel, aga kuna ei tea, millal see saab olema, siis on kolm võimalust – kas see tuleb eraldi ajal, tuleb trenni kolmest tunnist ühe tunni arvelt või ei tule üldse :)
Mul on muide puhkus sel nädalal ja see on päris hea et nii on, sest see nädal on muude asjade tõttu ülitihe. Täna küll käisin päeval korra tööl ja sebisin mõned vajalikud asjad ära ja homme lähen lapse aktuse ajaks ka tööle, kuna meil seal üks üritus, aga teistel päevadel enam sinna ei jõua ega taha jõuda ka :)
Teisel poolel päevast käime ära muusikakooli aktusel ja siis on plaanis juba üks mõnus perekondlik õhtusöök lapse valitud paigas.
Järgmisest päevast saab aga alguse ülitiheda graafikuga nädal, kus tuleb väga, väga palju jõuda. Eesmärgid on püstitatud, seega…..tegudele!
Õues on veel küllalt suvine ja sügispilte meil pole, aga panen siia mõned ilusad rabapildid, et oleks värvilisem :) Käisin ühel õhtul pildistamas seal armsat perekonda ja Kirke oli assistendiks kaasas. Kui vaja tassis asju, kui vaja helestas, kui vaja aitas väikeseid lapsi heinapalli otsa :D
Rabas õitseb praegu kanarbik, imeliselt ilus….ja pohlad on valmimas.
