Eile oli esimene september. Väga oodatud, ärevust täis ja pidulik.
Päris kaua aastaid peale kooli lõpetamist oli mul sel päeval selline maguskurb tunne, et tahaks nii väga kooli minna :D Mul ei ole midagi olnud kunagi õppimise vastu ja kuigi eksamiperioodid ning hiljem eksamisessid olid parasjagu pingelised ja tüütud, oli ikkagi hea koolis käia. Eks tasapisi saab siiani perioodiliselt koolipinki nühitud, mis seal salata. Mina kuulun jah sellesse kategooriasse, kes pole vihanud koolis käimist, mis sest, et minugi kooliteel on olnud mitte kõige toredamaid mälestusi. Õnneks vähe. No ja sellepeale oleme ma arvan mõelnud absoltuutselt kõik, et koolis õpetatakse ikka sageli väga palju mittevajalikku ja liiga vähe praktilisi oskusi. See selleks. Nüüd saab kaasa elada laste kooliskäimistele ja loota, et nende tee on rõõmus ja õppimistahet täis.
Kõige reaalsem kokkupuudue kooliga on praegu tütre puhul. Teine klass on see aeg, kus veel emal tuleb päris palju teada sellest, mis koolis toimub (kindlasti mõnes peres hoopis isal). Jah, loomulikult võiks ka mina kehitada õlgu ja öelda, et ma ei tea, mis seal koolis on, laps saab ise hakkama ja tegelikult saabki. Distantsilt, leian ma siiski, on mõistlik silma peal hoida. Elementaarne huvitatus, kuidas lapsel koolis läheb on normaalne ja vajalik. Väsimus kipub igal lapsel aeg ajalt peale tulema ja siis on lapsevanema asi last motiveerida. Mis kõige tähtsam, olla lapsele alati toeks ja olemas. Kuulata õhtul ära, kuidas päev läks ja mida huvitavat teada saanud tundides. Leida alati see pisuke aeg koos istumiseks ja päevasündmustest rääkimiseks. Üldhariduskooliga ongi iseenesest lihtne. Teine teema on muude asjadega.
Eelmisel sügisel alustas tirts meil kooliteed kodulähedases koolis ja teadupärast kolis ta peale esimest veerandit meie linnakese teise gümnaasiumi. Põhjuseks tühipaljas, aga oh kui oluline logistika. Kui sai selgeks, et 5 päeval nädalas laps peale tunde niiehknaa koju ei jõua ja kõik koolivälised tegevused toimuvad teises linna otsas, polnudki vaja kaua asja kaaluda, ning kool sai vahetatud. Sel aastal oli siis temale 1. september oma koolis esmakordne. Elevust oli omajagu ja eile hommikul läks väike tütarlaps õhinat täis kooli, uus koolivorm seljas.
Loomulikult, otse meie tomatikasvandusest :) Tomatid on tegelikult olnudki Kirke suvine kohustus. Tema nende eest enamuse ajast on hoolitsenud ja neid kenasti kastnud. Kui mõni isend suvatses punaseks minna, siis põske pistnud.
Õpilaspilet oli tarvis kohe õpetajale anda ja mõned asjad veel korda ajada :)
Koolivorm on meil koolis soovituslik, mitte kohustuslik, aga vähemalt algklasside lapsed ma vaatan, kannavad seda suure rõõmuga. Eks nad näevad kenad välja selles tõepoolest, mis seal salata.
Lisaks uuele koolivormile sai laps endale uue pinginaabri. Liitus ta ju talvel klassi 23-ndaks ja temale olid seal suures enamuses võõrad lapsed. Nii istuski ta kogu kooliaja üksi pingis ( mis on minumeelest jube mugav ja teda ennast ka suurt ei häirinud). Tänavu aga jäi üks noormees nende klassist uuesti esimest klassi kordama ning asemele tuli uus tüdruk, kellega tips sai kohe esimesel päeval sõbraks ja nad istusid rõõmsalt ühte pinki. See oli igatahes esimene asi, millest Kirke koolist tulles rääkis. Plaanisid juba tipsid isegi koos koju kõndida, sest uus tüdruk elab meiepool otsas, aga õpetajal oli vaja uue tüdrukuga veel asju ajada ning meil jälle polnud ülearu aega oodata, sest kodust oli vaja läbi käia enne, kui tagasi muusikakooli aktusele vantsida.
Selline rahulolev koolilaps siis esimesel hommikul.
Ja peale kooli….ikka tahaks lennata…. :)
Kui tips koolist vabanes, tegime ühe jalutuskäigu koju, et tulla varsti tagasi kultuurikeskusesse, kus toimus muusikakooli aktus. Eelmisel aastal oli see samuti uus algus ja sai koos kõikide alustajatega saali pidulikult sisse marssida, aga tänavu oli laps juba vana kala muusikakooli ridades. Nautisime pisikest kontserti ning esimesse klassi astunute elevust. Meie muusikakooli alustas 27 noort muusikahuvilist. Nende seas päris mitu Kirke hea sõpra. Nagu ikka, pidas kooli armas ja soe direktor väga kauni kõne, oma tervitussõnad ütles Rapla vallavanem Ilvi Pere ning kohale oli tulnud tervitama isegi Laine Randjärv( kes külastas tundub tänavu paljusid koole). Rahvast oli sel aastal aktusel kohe palju. Kirkel ja klaveriõpetajal oli suur, suur jällenägemisrõõm ja kui mina enne aktust lilledega kohale jõudsin, kepsles laps juba rõõmsalt vastu, et emme, emme, tule siia, näe onu Vahur on ka siin :) Äratõlgituna siis onu Vahur on Kirke suurte vendade isa ja kuna ta on väga hea kitarriõpetaja, kutsuti ta meie muusikakooli õpetajaks. Niiet muusikakooli aktus oli meeleolukas ja tore. Õpetaja kutsus järgmisel päeval kohe tundi, et siis juba paneme täpsemalt tundide ajad paika ja rõõmustas, et klaver pole meil suvel põõsas olnud, vaid pidevas kasutuses :) Tundide paikapanemine ei ole muide mitteteps lihtne ülesanne, sest millegipärast ei suudeta koolis õigeks ajaks tunniplaane valmis teha. Nii meil siis pannaksegi asju kirja umbestäpselt ja loodame, et sai hästi.
Muusikakool on just nüüd see koht, mille kohta ma ütleksin, et see on teine teema, kui üldhariduskool. Siin vajab laps vähemalt esimestel aastatel väga suurt vanematepoolset toetust ja koostööd. Ei ole sugugi lihtne see igapäevane harjutamine peale pikki koolipäevi, kui koju jõutakse sageli alles kuue seitsme vahel õhtul ja puruväsinuna trennist. Ja ei pea lapsevanem sugugi olema pädev last õpetama, pigem ikka see toetamine, et süstemaatiliselt harjutada ja mitte laisaks muutuda. Entusiasmi ülevalhoidmine. Selge see, et saab ka teistmoodi, ilma pingutamata, vähe harjutades, asjasse leigelt suhtudes, aga kas on siis üldse vaja kulutada enda ja õpetajate aega alale, mis ei köida, kus ei taha pingutada tulemuse nimel? Ehk oleks parem siis üldse kulutada see aeg huvialale, mida laps teeb kirega või leida endale lihtsalt pilliõppe võimalus, lihtsam, kui päris muusikakoolis käia päris kindlasti. Lastes lapsel teha kõike kuidagimoodi ja niikaua, kui viitsib, tekitab väikeses inimeses paratamatult arusaamise, et millegi nimel polegi vaja pingutada – kui ei viitsi, jätan pooleli ja vaatan jälle, mida ma uut natuke aega teha viitsin….aga kahjuks eimidagi põhjalikult. Nojah, eks see olegi minu arvamus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mina toetun kõigest isiklikule ja 3+1 lapse kasvatamisest saadud kogemusele.
Nii, ja kui kõik aktused läbi said, tuli päeva kõige maitsvam osa, ehk õhtusöök :) Vantsisime lapsega koju ja kuigi ilm oli vahepeal täitsa metsa keeranud, ehk et sadas ja oli külm ning tuuline, oli meil ikkagi tore ja lõbus. Kirke sõbranna liitus ka meiega peale aktust ja nii me siis kolmekesi koos vihma trotsides läbi lompide koju kepsutasimegi. Varsti jõudis linnast töölt kohale meie teine lapsevanem ja siis me suundusime perekondlikult koos tähistama esimest koolipäeva Kehtnasse Eastern Outback-i. Meie jaoks on see pretsedenditult parim söögikoht lähiümbruses ja paistab, et samamoodi arvavad ka mitmed meie tuttavad :) Kui kohale jõudsime, olid ees juba Kirke klaassiõe pere, kelledega me oleme suhtlemas juba lasteaiaaegadest. Mõne aja pärast saabus järgmine tuttavate perekond ja kui ära hakkasime minema, kohtasime uksel järgmisi tuttavaid kogu perega. Nagu kokkutulek kohe :) See on tõepoolest koht, kus ma pole kunagi pidanud pettuma ei toidus, hinnas ega teeninduses.
Nii saigi see päev õhtule ja kuna me nii kaua kosserdasime ringi ei saanud Kirke venna pere tulla päevakangelast kohe tervitama ja neid on oodata külla homme :)
Täna… täna oli aga juba argipäev ja ärgata tuli oi kui vara. Kui ma eile õhtul panin kella 6.40-ks helisema, siis ma ikka päris mitu korda arvutasin üle, et ega ma ei eksinud. Et kas päriselt kohe peabki nüüd jälle nii vara ärkama hakkama ??? Nojah, tõsi ta on, peab küll.
Ärkasingi, tegin lapsele hommikusöögi, ajasin õppuri üles ja saatsin varsti koolibussile, et veenduda igaks juhuks bussi olemasolus. Õnneks oli olemas ja ei pidanud esimesel päeval kohe hiljaks jääma. Ise sain mõneks ajaks koju tagasi ja siis juba lõunast läksin muusikakooli. Leppisime õpetajaga kokku, et viin talle ühed noodid ja vaatame natuke Kirke võimalusi tundides käimiseks. Sel aastal on tal 3 x nädalas klaver ja 2 x solf. Nojah ja juba novembris pidi olema esimene konkurss. Tagatipuks mängis õpetaja mulle ette loo, mida ta kavatseb järgmisel aastal Kirkele mängida anda :D Mina nii kaugele küll mõelda ei oskaks…
Peale klaverit oli solfi tund ja siis saime minna lapsega sööma. Kõhud olid selleks ajaks meil juba mõlemil korisema hakanud. Mul õnneks oodates üldse igav ei olnud ja kuigi ma plaanisin selle aja lugeda raamatut, siis ega mul see ei õnnestunud küll. Pidevalt liikus ringi tuttavaid emasid ja õpetajaid kellel oli kõigil meeltel sama mure…üldhariduskooli tunniplaan!!!!!, mida ikka veel pole :) Igatahes lõpuks sõime me kõhud täis ja vantsisime tagasi kooli, sest lapsel hakkas varsti selle aasta esimene judo trenn ja mina lugesin sel ajal raamatut. Koju polnud nagu mõtet minna, sest kell 18 oli juba lastevanemate koosolek. Judot on tänavu samuti 2 korra asemel 3 x 90 minutit nädalas. Kõike tuleb aina juurde.
Meie päev sai lõpetatud täna päris hilja. Tips jõudis trennist läbi vihmasaju koju veidi enne seitset ja mina üks pool tunnikest hiljem.
Mis puudutab trenni, siis see on päris kindlasti lastele oluline tegevus. Kas just tipptasemel, aga süstemaatiliselt ja sära silmis. Eesmärgid on alati koos treeneriga püstitatud ja trenni minnakse õhinaga, tullakse väsinuna, aga õnnelikuna. Aitäh selle eest meie ägedale treenerile, kes oskab suurepäraselt laste vaimu üleval hoida.
Tuleval nädalal lisandub nimistusse laulustuudio, kus tütreke käib juba aegade hämarusest. Koori ajad on aastast aastasse samad ja nendega on lihtne muude plaanide koostamisel arvestada. Kohake tuleb leida veel soolotunnile ja hääleseadele. Hakkab looma, hakkab looma :)
Väsitav on see teine koolipäev. Laps magab ja arukas oleks vist ise samuti tuttu minna, sest äratus, oh häda, on 6.40 :D