Me oleme seda kokkusaamise plaani pidanud päris parasjagu aega. See on see asi, kui sõbranna kolib linna elama ja enam polegi nii lihtne sups ja külla tulla/minna. Igatahes, kui me viimati minu näituse avamise ja sünnipäeva ajal kokku saime, leppisime kokku, et läheme peagi neile linna külla. Nojah, märkamatult on talvest saanud lausa sügis ja kus sa siis oled kõike jõudnud. Ikka ja alati jääb aega puudu, et jõuda kõike teha ja käia külas kõigil, kes kallid ja armsad.
Eelmisel nädalal sõbranna äkitsi kirjutas fb-s ja teatas, et tema nüüd ikka väga igatseb mind näha ja kuna mina igatsesin ka väga teda näha, siis panime kohe päeva paika, sest umbmäärane jutt ” kuule, me peame kokku saama”, on teadagi pisut tulutu jutt.
Me siis eile läksime linna Kirkega. Niikui peale muusikakooli koju jõudis, kohe kimasime rongile. Judotrenn tuli kahjuks seekord ohvriks tuua, sest siis me oleks saanud liikuma alles peale kuut õhtul siit ja see ei sobinud kohe üldse mitte. Eks see reedeõhtune trenn ongi paras nuhtlus, kui tahetakse kuskile lastega peale koolitunde nädalavahetuseks ära sõita. Me seekord saime näpistada, sest mina olin puhkusel, aga tavapäraselt see niiehknaa sedasi olema ei saa, kuna minul reedel ikka ja alati tööpäev ja lõpeb see vaid pool tundi enne Kirke trenni.
Ühesõnaga olime poolviieks linnas, sõitsime trolliga Saku suurhalli juurde, käisime korraks poes ja varsti olimegi sõpradel külas.
Eks juttu jagus kauemaks ja rõõmus meel oli ja kallistasime ja särasime mis kole :) Tegime käsikäes valmis mõnusa woki ( mina olin loomulikult rohkem hakkija/abitööjõud), sõime, lapsed müttasid õues niisama ja batuudil ning lõpuks, kui hämarduma hakkas, viisime kõik koos sõbranna kaasa lennujaama lennukile. Koos jah, et oleks ikka rohkem lehvitajaid :)
Kodus tagasi, jätkus meie jutuõhtu, tegime väikse koogi/tee ja mõnusa veini.
Kogu selle jutu mõte on aga see, et loomulikult avastasin ma viimasel seitsmendal tunnil, et sõbranna lapsele oleks vaja teha üks mõnus kerge ja pehme tekk. Nii ma siis terve hommiku õmblesin ja valmis sai selline 135 x 135 lapitekk, millel on voodriks lihtsalt paksem pehme puuvillane trikotaaž ja servad kanditud.
Selline mõnus rulli keerata ja mõnus aeda murule või rannas liivale visata. Õhtul aga tore sellega teleka ees mõnnata, sest “Maša ja karu” ootavad vaatamist :)
Mul on viimasel ajal selline suurema ruuduga tekkide maania peale tulnud. Eks need saab pisut kiiremini valmis, kui väikeste ruutudega, aga peaasjalikult, väike vaheldus pisiruudule. Nüüd nendele vahelduseks peaks hakkama jälle nukkudele lapitekke tegema. Kuidagi on nad märkamatult mul kodusest laoseisust kõik otsa saanud, aga nukud tahavad ju ometi vooditesse ja vankritesse katteid. Kui nüüd veel suurtest suureruudulapikatest rääkida, siis nad on hästi praktilised ümber võtta ja kohekohe on saabumas jälle see aeg, kus tahaks endale midagi diivanil ümber kerida. Kätesoojusega tehtud lapitekk on selleks päris kindlasti hea valik. Väikeseid tekikesi peaks aga juba sellepärast tegemisse võtma, et üks sõbranna palus õpetamist, kuidas tehniliselt oleks hea ja õige lapitekki teha. Väike tekk on selleks siis paraja mahuga, et jõuaks õhtuga asja selgeks õpetada.
Niiet jah, mõnus külaskäik oli, tõeline naistekas – väikeste ja suurte :) Leppisime kokku, et seekord nii pikka vahet kokkusaamisele enam ei jäta !
Täna, kui külast ära läksime, jäime mõneks ajaks veel kaubanduskeskusesse kolama ja siis alles rongitasime koju tagasi. Leidsime paar vajalikku asja ja loomulikult oli nii nii mõnus uudistada kunstitarvete poes. Selles Roca keskuse omas. Hea, et mul täna ükski kangas seal ei isutanud ostma :)
