Kuidas me Inge ja Kirkega Riias käisime

Viimasel ajal kuulsin üsna sageli, et Riias on üks väga tore loomaaed ja nii tekkis mul ühel päeval kinnisidee, et sinna peaks siis oma kondid kohale vedama, et veenduda isiklikult, kas kiidetu on kiitmist väärt. Kuna seltsis on segasem, pakkusin ühele ja teisele sõbrannale, kel samavanad lapsed, et läheks koos Riiga. Üks tuli just hiljaaegu perega Saksamaalt ja ei viitsinud uuesti pikka sõitu lastega ette võtta, teine käis lapsega kolmandat korda Muumimaal ja Riia ei mahtunud enam kuludesse(mina olen 2 x Muumimaal käinud ja enam ei isutanud), kolmas oli hõivatud samal nädalavahetusel sõbra sünnipäevaga….ja siis tuli mul pähe, et Inge !!! Ingel pole küll enam Kirkevanuseid lapsi, aga Ingel ja mul on ühine huviala – fotograafia ja loomaaias on päris kindlasti kohe tore loomi pildistada. Eriti ootasin ma kohtumist kaelkirjakutega. Nägin neid esimest korda Kölni loomaaias ja nad jätsid mulle unustamatu mulje. Nii ma siis Ingele ettepaneku tegingi, et kas tal oleks isu minu ja Kirkega üks Riia tripp teha. Inge natuke mõtles, sest ta polnud kunagi varem nii kaugele autoga ise sõitnud ja otsustas, et teeme ära :) Minu pakutud nädalavahetus sobis talle samuti hästi. Tubli inimesena vaatas netist üle kogu teekonna, kus meil oli vaja sõita, kust kuhu keerata ja nii me reisi ette võtsimegi.

See oli siis ühel augusti viimastest nädalavahetustest laupäeval, kui me saime kell 7 hommikul kokku ja asusime sõitma Riia suunas. Ilm oli imeline, nagu tellitud ja kui olime jõudnud alles Järvakandi teele, avastasime enda ees imelise udukaare. Kodu juurest väljudes veel arutlesime, et kas panna fotokad kotiga taha või võtta igaks juhuks ette…ja no läkski kohe neid vaja :) Unustasime ennast niivõrd imetlema seninägematut looduspilti, et mõte pildistada tekkis tobedalt hilja. Olime peaaegu ninapidi udukaare sees ja minul polnud käepärast muidugi objektiivi, millega seda siis nina alt suuremalt peale saada. Õnneks mälestus oma peas on olulisem, kui miski muu.

Võtsin siis peale tükikese udukaart koos Ingega ja tükikese udukaart teiselt poolt.

Ja et oleks ikka veel midagi ilusat, tegin mõned hommikuudused võtted lihtsalt põldudest. Meil on see nn linnas elamise võlu, et kui ongi ilus udune hommik, siis vaadet sandistab alati kas mingi kolaplats või määratult suur hulk siniseid liiklusmärke. Nii ma siis kepslesingi tee ääres lummatuna ilusatest udustest loodusvaadetest.

Edasi kulges meie tee mõnusas jutuvadas ja olimegi üks hetk juba Riia lähedal. Kuna plaan oli Riiga mitte sisse sõita vaid läheneda loomaaiale hoopis küljepealt, siis keskendusime õige teeotsa leidmisele, et pöörata põhimaanteelt ära vasakule. Meil seda lobisevat kaardilugejat polnud ja lootsime lihtsalt oma peale ning väikesele kaardiväljatrükile. Olime igatahes alati õigel teel ja kordagi ära ei eksinud. Loomaaia kõrvale jõudes tuli välja, et kell 11 on loomaaia parkla juba triiki täis. Kõrvalolevad tänavad paistsid samuti täis, aga õnneks üsna lähedal leidsime ka enda autole kohakese. Retk loomaaeda võis alata.

Kuna ilm oli ilus ja käes oli laupäev, suundus loomaaeda ikka päris arvestatav hulk inimesi juba varahommikul. Territoorium on seal hästi mõnus. Väga palju suuri puid, mis annavad mõnusat varju kõrvetava päikese eest, söögikohad olemas, saldejumps mitmes kohas saadaval ja järveäärne grillplatski ootamas, kui kellelgi soov ise grillida ja piknikut pidada.

Esimestena sattusid meie vaatevälja hülged ja flamingod. Üks hüljes ajas agaralt taga millegipärast vees aega veetvat üksikut sokki ja teine hüljes lehvitas inimestele ennastunustavalt ning mõnules päikeselaigus. Flamingod aga olid vist hommikul veel väga unised, sest enamusele tundus mõnus peita oma pea sulestikku.

Järgmisena sattusime koduloomade osasse, kus oli hobuseid ja kanu, kukkesid ja kitsi, lambaid ja sigu, jäneseid.

See pehme ninaga isend oli vist mingi sipelgaotsija. Nina oli tal pikk ja pehme, ise sellise laisa sõbraliku sea olemisega. Lastele ta igatahes meeldis ja kõik kippusid tema nina silitama, mida ta muidugi agarasti läbi võrkaia üritas toppida, et keegi ikka sügaks.

Sügamast tulles avastasime ühe võrkaia tagant istuva linnu. Kohe istuski sedasi ja vaatas ringi :)

Edasi viskasime pilgu peale kaamelitele. Neid jalutas seal ringi kolm ja küürud olid enamusel veidi nagu ripakil. Küllap polnud ammu vett joonud aga Viiralti joonistus tuli kohe silma ette :)

Järgmiseks peatuseks olid jõehobud. Neil oli suur maja ja neid oli kaks – vääääga suurt jõehobu. Parasjagu oli söötmise aeg ning puuri ees tungles suurem hulk rahvast. Talitaja võttis peotäie porgandeid, jõehobu tegi oma sahtli lahti, porgandid pandi sisse ja siis uuesti sahtel kinni.Sedasi üpris flegmaatiliselt käis neil see söömine ja suur osa pudises maha, kust nad siis pärast neid tükikesi jälle suhu korjasid.

Vahepeal jõudsime jälle hobuste juurde. Ilusad, uhked, erinevat värvi ja tulid kenasti lastega suhtlema.

Kohe vastasterritooriumil olid häbelikud pöetud alpakad. Sellised nunnukesed, aga küllap neil oli jah pöetuna veidi häbelik olemine.

Sujuvalt jõudsime järve äärde, kust avanes ilus vaade.

Ja jõudiski kätte tipphetk, trampararaaaaa – kaelkirjakud. Mulle tundub, et Riia loomaaias käivad paljud justnimelt nende suurte ja majesteetlikute ning graatsiliste loomade pärast. Veetsime neid imetledes seal ikka päris palju aega, enne, kui järgmiste loomade juurde läksime.

Kaelkirjakud igast servast üle vaadatud, läksime natukeseks mänguplatsile. Meie Ingega tahtsime pisut istuda, Kirke ronida. Käisin reisil natuke seljahaigena ja oli paras hetk selga sirutada.

Edasi nägime igasuguseid toredaid loomi ja linde, kellest mõned pildid valisin siis väljapanekuks.

Riia loomaaias on selline koht nagu Tropu maja :)

Saatsin sedakorda Inge ja Kirke sinna üksinda, sest mind ei isuta kuidagi vaatama pikki madusid. Passisin siis selle aja niisama õues, toetasin ennast vastu aeda ja nautisin ilma. Vaatasin kõrgel taevas uhkeldavaid männilatvu ja tundsin ennast hästi.

Üks hetk mõtlesin, et teen sellest huvitavast Tropu maja sissepääsust pilti, kui samal hetkel tuli sealt välja üks mees ja tegi ohhoo :) Nüüd vähemalt on aimatav selle koopaava suurus.

Kui troopikamajauudistajad kopast välja jõudsid, läksime vaatama hiigelsuuri kilpkonnasid. Olid ikka pirakad küll. Sealjuures liikusid üsna kärmesti ja üks üritas teise käest kapsalehti ära näpsata või teist hammustada – ega ma täpselt aru ei saanud, mis nagin neil seal kilpide varjus käis.

Kõrval oli seal üks kiik, mille ühes otsas oli kilpkonna raskusega kilp. Kirke ja Inge istusid peale – ei midagi, kui mina ka oma kere ka sinna peale vinnasin, saime kiige tasakaalu. Seega – kilpkonna raskuseks peab olema umbkaudu 150 kg.

Sel ajal, kui kaasreisijad ennast troopikamajas lõbustasid, tegin mõned pildid niisama territooriumist.

Nägime seal mitmeid ahve, aga see armas pärdik klaasi taga oli kuidagi mõtlik. Küllap unistas parematest jahimaadest.

Mingil ajal me käisime söömas ja kui kõhud täis, jätkasime avastusretke. Ilmselt olid loomadki saanud just süüa ja enamus laiskles lapiti maas ega viitsinud sabaotsagi liigutada. Lõvisid ei huvitanud inimesed üldse, karu käis närviliselt ringi ühes nurgas ja jääkaru otsustas ka põõnata. Ühe rebase leidsime, kes oli üsna priske, aga seegi magas nina kasukas.

Üks tore kitseke kepsutas ringi ja näksis oksi. Temal ei paistnud mingit und olevat.

Edasi käisime veel mingis majakeses, kus enam madusi polnud, aga oli toredaid iguaane ja muid sedasorti elukaid.

Järgmine koht, kus veetsime palju aega oli eeslite ala. Olid ikka naljakad ja karvased. Üks emme oma kasvandikuga. Inimestega meeldis neile kohe väga suhelda.

Sebrade juurde jõudes avastasime, et suurt midagi meil polegi enam vaatamata jäänud ja sebrad on nii ilusad. Neidki pole Tallinna loomaaias kohanud. Imetlesin nende uhkeid mustreid. Igal sebral ikka omamoodi.

Loomaaias jalutas ringi palju paabulindusid. Küll täitsa lahtiselt teedel, küll mõne majakese katusel rahvast piidlemas ja mõni ka traattara taga, aga imelise sulestikuga on need linnud küll. Millised värvid!!!

Nii sai meil Riia loomaaiale tiir peale ja 4 tundi läks märkamatult mööda. Sealne ala on reljeefne ja ei ole tänu sellele nii laialivalguvalt suur nagu Eesti loomaaed. Samuti pole seal liiga palju igasuguseid kitsi ja veiseid. Kõike on parasjagu, huvitavaid loomi palju ja mis oli eriti tore – loomad olid nähtaval. Ei olnud lastele seda pettumust, et jälle loom oma pesas peidus ja ei näegi. Väga väga meeldis ja nii nagu peale eelmise suve Korkeasaari loomaaia külastamist nii leidsime ka Riia loomaaiast väljudes, et siia võiks tagasi tulla küll.

Tagasiteel käisime ikka Lätimaa rannas ka, aga kus me pärast veel käisime, sellest ehk teine kord – postitus niigi parasjagu pikk.

Minge Riia loomaaeda!