Enamasti on meie nädalavahetused täis igasuguseid ettevõtmisi ja liikumisi, sest töö-/koolinädalal oleme siin paraku nagu sunnismaised ja väga kuskile liikuma ei saa. Liikuma saaks ju küll, aga peale tööd minnes( isegi, kui autoga minna), oled paraku igale poole hiljaks jäänud, kui koduauulist pisutki kaugemale minna tahaks. Mis veel sellest rääkida, kui tahaks kuskil linnas kursustel käia. Liikuva töögraafikuga on see sisuliselt võimatu. Noh, aga praegu on see nii. On selline eluperiood, aga päris kindlasti see muutub :)
Nii me siis liigumegi enamasti nädalavahetustel, kui pole just puhkus.
Muide, imetleme praegu kodus lillherneid, jätkuvalt, sest nad seisavad juba vaasis 1. septembrist.
Sel korral läks nädalavahetus teisiti. Plaanid olid täiesti kodused või nimetagem seda hoopis plaanituseks.
Reedel lõpetasin tööpäeva ja läksin lapsele trenni vastu. Just, meil mõlemal lõppes reedene tööpäev alles kuueks. Mina oleks võinud minna ka otse koju, aga otsustasin minna lapsele vastu, et lihtsustada tema koduteed. Reedel selline tore päev, kus vaja kooli kaasa vedada nii kehalise kasvatuse õueriided / jalatsid kui ka trennikott, kus judoriided, käterätt, veepudel ja plätud. Ma siis pidasingi vajalikuks võtta trenniriided oma ratta peale, et lapsel oleks vähem seljas vedada. Tema läks pealegi peale trenni sõbranna juurest läbi, et siis koos juba meile tulla. Tüdrukutel 3 km jalutamist, minul rattasõitu.
Sõbrannaga oli see nädalalõpp koos veeta juba augusti eelviimasel päeval kokku lepitud. Mina kastsin kodus rõdul tomateid, kui tüdrukud rõõmsalt vadistades koju jõudsid. Tomatid muide, hakkavad ometi kord lõpuks punaseks minema. Mõnus on möödaminnes näpsata väikeseid kirsstomateid ja põske pista. Seega, Kirke suvine tomatite eest hoolitsemise projekt tasus täiesti ära ja nüüd saab ta tunda sellest puhast rõõmu.
Lastel läks koju jõudes muidugi kohe mängimiseks ja mina lubasin endale mõnda aega lihtsalt raamatut lugeda. Mingi aeg hakkasine õhtuks süüa tegema ja siis oligi käes meie hüpersupersuure rõõmu aeg – terve suve Ameerikas resideerunud laps jõudis lõpuks koju. Kirke oli ülirõõmus, et lõpuks saab vennat katsuda, mitte ainult skypes vahest harva lobiseda. Juttu jagus meil seega üsna pikalt, kuni suur laps vajus lihtsalt ülelendude ja ajavahe kurnatusest magama. Plikad olid vist viimased, kes magama jäid, sest nendel oli pidžaamapidu :P
Venna tõi õekesele kaasa 3 inglise keele õpperaamatut lastele. Kirke viis need täna rõõmsalt kooli, et õpetaja saaks vaadata ja ehk neid laste inglise keele tundideski kasutada. Inka tund Kirkele kusjuures nagu ta ise ütles- täiegaaaaa meeldib :) Nii äge tund pidi olema.
Sellised raamatud siis:
Laupäeval jätkus kodune nädalavahetus. Meie pojaga ajasime muudkui juttu, sest nii palju oli kogunenud seda, mida pole saanud 3,5 kuud rääkida. Kirke mängis oma klassiõega küll toas küll õues. Vahepeal puhastasime koos pohlad ära, mida ma turul “korjamas” käisin ja kui Kirke sõbranna pooleviie paiku koju läks, jalutasime meie kolmekesi 3 km suure poja juurde. Eks oli temagi pere tarvis peale pikka reisi üle vaadata. Kõige väiksem preili oli ikka üsna arvestatavalt vahepeal kasvanud ja suurem preili lausa kaheseks saanud :) No ja Kirke mängib alati rõõmuga oma vennatütardega. Pisemat nunnutab ja suuremat veab seljas :)
Meie tiigribeebi sai mõni päev tagasi 5 kuu vanuseks ja on üks vahva, rõõmus ja rahumeelne laps. Sellist on lausa lust ja lõbu nunnutada. Enam pole kaugel roomamise aeg ja kaugel siis seegi aeg enam on, kui ise käiakse. Lapsed kasvavad ikka kiiremini, kui tahaks :)
Onu Risto olid lapsed veidi ära unustanud pika eemaloleku ajaga, aga eks nüüd saab ehk jälle tihemini kohtuda ja onu nägu tuttavam :)
Tore laupäev oli, kodune ja oma kõige armsamatega koos. Risto sõitis viimase rongiga Tallinna tagasi, et valmistada ennast ette eelseisvaks koolinädalaks ja pisut puhata. Meie aga olime pühapäeval ikkagi kodus, peaaegu kodus ja lihtsalt pidasimegi laiska pühapäeva. Eimidagi olulist teoksil, peale klaveri harjutamise. Loivasin toast tuppa, lugesin kamina juures diivanil, vahepeal tukastasin ja nii oligi mõnus. Tööl on praegu olnud nii kiired ajad suveürituse lõpetamisega ja kokkuvõtete tegemisega, et seda puhkamise aega oli hädasti vaja. Uus nädal on niikuinii jälle üks jooks ja tegutsemine, kus tuleb veel lisaks tööle Narva jõuda ja Märjamaal lugemissuvi lõpetada. Noooh ja peale seda nädalat tuleb mul viimane koolinädal. See on üldiselt hea uudis ja kui ennast lohutada tahta, siis….varsti on jõulud ja selleks ajaks on kõik see õud ammu möödas :D
Ah jaa, niipalju küll, et hästi laisa käiguga käisime Kirkega püjapäeval ratastega poes. Ilm oli ilus, päikeseline ja soe. Võtsime ette kohe pikema treti Selverisse. Kohtasin kassas makstes tuttavat ja tal tegi nalja, kuidas ma flegmaatiliselt asju kotti pakkisin, aga mul oligi eesmärk, teha kõike aeglaselt, mitte kiirustades, elu märgates :) tagasiteel tegime mõned klõpsud fotokaga, sest tadaaaaa, poeg tõi mulle reisilt tulles uue objektiivi, mida ma ammu tahtsin saada ja mille jaoks olin pikemalt raha kogunud.
Mis siis veel? Õhtul tegime mõnusat peedi-porgandi-türgi oa – suvikõrvitsa – tuunikala rooga ja avastasin, kui ilusad on praegu värsked peedid :) Kaunis sügav värv ja nii nii maitsvad.
Kodusel aknalaual on meil praegu tomatidžungel :)
Minumeelest hakkas tomatitel lihtsalt rõdul häbematult külm ja tõin nad tuppa sooja kätte. Tõe huvides olgu öeldud, et 2 kõige suuremat isendit on siiski veel edasi rõdul, sest nad lihtsalt ei mahu tuppa :( Neil on õnneks seltsiks kaks potiroosi, mis kingiti mulle talvel sünnipäevaks ja mis elasid kenasti suve rõdul üle ning hetkel on ühel roosil 2 õit lahti ja teisel üks varsti avanemas.
Sellest ilusast peedist ja muust kraamist sai aga meile mõnus õhtusöök.
