Nädal, mis hakkab kohe läbi saama on olnud väga tore ja sisutihe.
Nimelt oli mul viimane koolinädal. Nüüd on jäänudki veel koera sabast üle saamine ja läbi see trall saabki. Koera saba tähendab seda, et oktoobri alguses tuleb teha ära infootsingu töö ja kirjutada valmis üks essee. Peale seda ongi käes viimane koolipäev, ehk siis 16-l oktoobril on meil viimane kokkusaamine. Päeva esimeses pooles toimub seminar, kus kanname ette oma esseesid ja teises pooles on pidulik lõpetamine. Sel nädalal aga tudeerisime statistikat, teenuste disaini, teeninduskeelt, infootsinguid, arutlesime eelmise mooduli arendusprojektide üle ja palju , palju muud. Ah jaa, TTÜ raamatukogus käisime ka ja ma saan nüüd täiesti aru, miks mu poeg seal alatasa aega veedab.
Eks kooli lõpp on alati ühtepidi suur kergendus, aga teistpidi….päris kahju on, et enam ei saa kord kuus olla nädalajagu päevi koos toredate õpingukaaslastega. Meil juhtus olema väga vahva grupp ja usun, et mõndadega kohe kindlasti suhtleme ka edaspidi.
Ühesõnaga kogu see nädal on läinud kooliskäimisele. Ikka varahommikul linna ja suhteliselt hilja õhtul koju tagasi. Õhtul ei jõudnud suurt midagi, kui et teha süüa, suhelda lapsega ja minna magama, et hommikul jälle kell 6.20 ärgata ning linna sõita.
Tegelikult ma nüüd korraks katkestan selle nn koolijutu ja pistan siia vahele ühe kauni lillekimbu, mille mulle eelmise nädala lõpus tõi üks armas töökaaslane, kes teadis, et mulle meeldivad lillherned. Sellised üllatused teevad alati meele rõõmsaks.
Tore, et ilmad on ilusad olnud. Nii polnud muret lapse pärast, kes peab oma pampudega ja vihmavarjuga erinevate õppeasutuste vahet seiklema ja endal oli samuti mõnus siia sinna seigelda. Eriti magusad olid lõunapausid koos õpingukaaslastega, kus peale lõunat istusime ninad päikese poole ja nautisime mõnusat sooja sügisilma. Ega sellist aega palju ei jäänud, ikka nii 10 minutit vast, aga väärtuslikud olid needki hetked.
Kolmapäev oli minu jaoks eriti pikk päev, sest koolist tormasin otse Fotograafia Arenduskeskusesse ise koolitama. Peale pikka koolipäeva ei tundu see just vaimuistava väljavaatena minna veel kaheks tunniks tööle, aga need inimesed, kes minu koolitusele tulevad on olnud alati seda väärt. Kui kohale jõudes ongi väike väsimus kallal, siis ära minnes on otse vastupidi – pakatan energiast. Mantel seljas, lippan peale koolitamist trammiga Tondile, ostan bensukast tassi sooja kakaod ja teen rongini aega parajaks jaamas raamatut lugedes.
Raamat, mis linnavahet sõites loetud sai, on Kazuo Ishiguro kirjutatud ” Ära lase mul minna”. Selline tõeliselt emotsionaalse laenguga raamat. Nüüd vaatasin, et selle raamatu järgi on film tehtud. Treiler meeldis – seega tahaks seda vaadata. Pealegi mängib seal Keira Knightley. Mulle ta meeldib juba “Uhkus ja eelarvamus” aegadest.
Teisipäevane õhtu venis mul samuti pikaks. Linnast koju, laps kaenlasse ja sõitsime pesakonnaga Raplast mitukümmend km välja. Puhta metsa. Mõnusalt sügisene oli, kuigi päikese loojumise ajaks oli õues vaid 8 soojakraadi. Sõime õunu, korjasime lapse herbaariumi tarvis mõned vajalikud lehed….ja koju jõudsime tagasi alles kaheksa ajal. Ikkagi oli mõnus. Mis sest, et peale söögi vaaritamist ja söömist terendas juba uneaeg. Nägin looduses ühte väga veidrat moodustist tammepuu küljes kasvamas, õigemini need polnud tammetõrud vaid nagu punased suured marjad….aga nagu ikka, hea pilt jääb tegemata, sest fotokas oli kodus :)
Nii see nädal kulgeski. Kahe linna vahet seigeldes, tarkust taga ajades ja üürikest vaba aega perega jagades. Täna on tegelikult alles laupäev ja seega nädala mõiste mõnes mõttes nihkes. Sellest lähtuvalt vaatangi korra tagasi möödunud nädalavahetusele.
Laupäev oli selline nagu oli. Kolmeni olin tööl, töölt koju ja siis käis Olga külas. Olga tõi meile imelise sügiskimbu. Järgmisel hommikul lapsega elutoas hommikusööki nautides ei saanud kohe mitte pildistada.
Peale hommikusööki sättisime ennast valmis ja sõitsime linna, sest semud ühest fotoseltskonnast võtsid nõuks pidada juba teist aastat Pikakari rannas suve lõppu. Saada lihtsalt kokku, ajada fotojuttu ja muidujuttu, näksida veidi kaasavõetut ja kes tahtis- tegi isegi pilti :) Osa seltskonda olid eelmise aasta kokkusaamisest tuttavad, mõni oli uustulnuk. Kel lapsed kaasas, oli nendelgi äratundmisrõõmu eelmisest aastast. Jooksid mööda randa ja hävitasid meie kommivarusid. Mulle meeldis eriti see tunne, mis seal tekkis. See äratundmine mitmete inimestega, et me vaatame ühes suunas, väärtustame sarnaseid asju, naudime seda, mida teeme….siiras rõõm oli koos meiega.
Ilm pakkus tol pärastlõunal Katariina kail imelisi vaatepilte. Taeva ja mere värvid vaheldusid hetkeliselt. Seisime ja imetlesime. Ma ikka pildistasin pisut ja mõned pildistasid veel.
Rääkides lastest, siis nendel oli kogu aeg suu kõrvuni ja kuskilegi rutt. Vahepeal joosti kaile, et kommi põske pista ja siis jälle panid jooksuga kusagile kaugemale minema. Oli hetki, kus tegin fotokaga pilti, zoomisin ja kontrollisin, et on nad kõik ikka kenasti koos alles – 3 piigat ja üks noormees. Lühinägeliku probleemid, aga õnneks fotokas aitab.
Need tipsid on muide mõlemad Kirked.
Ühesõnaga oli lahe seltskond ja tore koosviibimine.
Evaldile siinkohal erilised tänud, et korjas meid vabal tahtel Kirkega jaamast üles, viis pärast tagasi ja lisaks pakkus koosviibinutele imemaitsvaid isetehtud komme. Nendest tumeda šokolaadi ja musta ploomiga kommidest tekkis lausa sõltuvus :)
Viimasena on paslik siia panna üks pilt Terjest, imeliselt säravast inimesest, loovast ja üliandekast fotograafist :) Suve viimase päeva päikesekiiri nautimas.