Sellest ma tahangi rääkida. Lapsed loevad. Lause muide on mitmetähenduslik!
Esimene tähendus, millest tahan rääkida, et lapsed loevad, nad lähevad meile korda, nad peavad minema meile korda, sest läbi laste loome me tulevast elu, meie kõikide elu. Kui sageli mõeldakse asutustes, et me peame lastele pakkuma ühtesid või teisi tegevusi, siis unustatakse ära, et me me peame tegelikult mõtlema sel teemal palju laiemalt, kui seda tehakse. Me kõik peaksime mõtlema, et teeme laste heaks nii palju, kui vaja ja natuke rohkem, kui meilt eeldatakse. On meie kõikide asi, kasvatada tulevikuks hea inimene. Hea, tark, laia silmaringiga, südamega mõtlev ja intelligentne. Jaa, kindlasti nüüd keegi ütleks, et see ju kodu asi, kasvatada oma järeltulijast kvaliteetne kodanik, aga ega ikka ei ole küll ainult nii. Meie kodud on sageli katki, või puuduvad juba vanematel oskused/teadmised, kuidas anda meie lastele see parim osa, mis teeks tulevikus tema elu elamisväärseks ja ka nende inimeste elu, kes meie laste kõrval elama hakkavad. Võib ju silmakirjalikult mõelda, et viskan lapsevanemana lapsele pappi, mis tal veel vaja on? On, rohkem, kui pappi, vajavad meie lapsed vanemate, lähedaste, kaasinimeste tähelepanu. Tunnustust, märkamist, koostegemisi, jutuajamisi. Arendavaid ja südamest südamesse.
Nojah, ja asutuste all mõtlen ma siin päris erinevaid – lasteaiad, koolid, raamatukogud, noortekeskused, kultuurikeskused, huvikoolid…kindlasti võiks neid olla veel. Et nad kõik annaks peale nendelt otseselt oodatu lastele midagi veel, seda miskit, mis on lastele ülioluline, et nad on oodatud, et nad loevad, et nad lähevad korda. Oleks nii armas, kui kõik need kohad püüaksid lastele anda veel midagi peale selle mida neilt otseselt oodatakse. Need ei ole ju ainult kellegi teise lapsed, nad on meie praegused lapsed ja tulevased täiskasvanud, kellega koos võiks olla hea elada. Et neil lastel oleks parem, kui mõnelgi meist ehk on oma lapsepõlves olnud.
Kindlasti on palju taolisi asutusi, kus töötavad inimesed, kes annavadki endast rohkem, kui neilt oodatakse, aga paremaks saab minna alati. Mul endal on näiteks siiralt hea meel, et muusikakoolist saab minu laps lisaks pilliõppele õpetajalt ka hingele pai, tunnustust, hoolimist, maailmaavardavaid jutuajamisi. Tänu sellele, ei tundu talle ka harjutamine nii kohustuslik ja tüütu. Tänu sellele läheb laps tundidesse rõõmsalt, jooksuga ja ei nurise, kui õpetaja tahab teha rohkem tunde, kui õppekava ette näeb. Justnimelt, meie õpetaja teeb rohkem tööd, kui temalt oodatakse.
Ma olen ise teinud tööd lastega ka aastaid tagasi ning nüüd olen selle juures mingi otsaga tagasi. Kahjuks väikese otsaga.
Mida on need ajad aga mulle õpetanud, on see, et austa ja armasta lapsi, kuula neid ära ja püüa pakkuda midagi, mis aitab neil argimuredega toime tulla. Ole see, kes kuulab nad ära, sest on kodusid, kus seda eales ei tehta ja on asju, mida kodus laps ei julge ehk rääkida. Ära püüa näidata lapsele, et sa oled temast peajagu üle, vaid kükita ja kuula, mõista teda tema enda tasandilt. Istu koos lastega vaiba peal, tee nalja, arutle maailmaasjade üle ja sinna vahele jaga oma teadmisi. Kunagi olin ma olemas laste jaoks kultuurimajas, praegusel hetkel – raamatukogus ja oi, kuidas ma sooviksin, et meie raamatukogud muutuks põhjamaade eeskujul kohtadeks, kuhu inimesed ei mahu enam ära, sest neid on nii palju, kes tahavad seal aega veeta. Ja meie lapsed tahavad ka :)Poole teema lõpetuseks siis ikka seda ka, et loomulikult, lastetuba on kõikide muude asjade kõrval ikka ja alati ülioluline.
Siit tuleb nüüd see järgmine teema, et lapsed loevad! Jaa, nad loevad raamatuid ja meelsasti, kui seda lugemisrõõmu neile arukalt serveerida. Muudkui räägitakse, et tänapäeva lapsed loevad vähe ja lugemisoskus on kehv, aga ma meeleldi vaidleks vastu. Meie lapsed loevad meeleldi ja palju. Lugejate % võiks olla veelgi suurem, kui me oleksime paindlikumad ja leiaks endas tahet anda rohkem, kui meilt eeldatakse. Kui loodaks tingimusi, et inimesed tahaks anda suuremat panust. Kui täiskasvanud hakkaksid tõsiselt mõtlema, MIKS need lapsed siis ei taha lugeda? Kui püüaks mõelda endid raamist välja, et ehk tänapäeval ei sobi enam kasutada vanu meetodeid ja peab leidma uusi võimalusi laste raamatu juurde toomiseks.
Vahepõikeks väike teema minu lõpetatavast kooliajast.
Eelmisel nädalal pidime tegema väikese arendusprojekti tunni käigus, mis tuli õppejõule maha müüa. Minu teema puudutaski laste lugemust. Just eriti noorte. Me pidime õppejõule oma projekti suutma maha müüa ja mul on siiralt hea meel, et ma suutsin seda. Paraku on sellega nagu on. Jah, on nagu on, aga sellegipoolest ma mõtlen selle asja üle edasi.
Aga tagasi meie maakonna laste lugemiste juurde.
Meie raamatupuu, kuhu lapsed saavad panna erinevaid värvilisi täpikesi, avaldamaks oma arvamust loetud raamatust
Kolm aastat tagasi lükkasin ma käima meie majas vallaürituse ” Suvelugemine”. Järgmisel kahel aastal on sellest saanud maakondlik üritus, mida lapsed ootavad väga, väga. Projekt ise kestab juunist augusti lõpuni, aga juba mais jooksevad lapsed meile ja küsivad kärsitult lugemispasse. Iga aastaga tuleb projekti lapsi juurde ja osa võtavad sellest lapsed isegi väljastpoolt maakonda. Lapsed, kes veedavad oma suve vanavanemate juures. Selge see, et töötajatele on sellise asja korraldus ja läbiviimine alati lisakoormus, aga ma arvan, et kõik siin elus ei ole rahaga(palgaga) mõõdetav. On asju, mida sa lihtsalt tunned, et pead tegema. Mis selle ürituse puhul on väga tähtis, siis see on lõpetamine. Kokkuvõtete tegemine. See on just see, mis innustab lapsi ikka ja jälle lugema raamatuid.
Kui meil tänavune suur suvelugemise lõpupidu käis, siis ma märkasin just seda, et lapsed olid õnnelikud ka siis, kui nad said tänutäheks ainult tänukirja osalemise eest. Neid on märgatud, tunnustatud ja et järgmisel aastal saada ehk ka väärt raamatuga premeeritud, püüavad ja loevad rohkem. Kahtlemata on nende laste jaoks ülitähtis ka see ühine pidu ja just selline tore pidu, kus on midagi muud peale raamatute ka. Nad on lugenud usinasti terve suve ja ma ei usu, et neid innustaks see, kui me premeeriks neid kohtumisega kirjanikuga. Las kirjanikud jäävad õppeaasta sisse. Kuulame neid toredaid inimesi, kes on kirjutanud häid raamatuid koos lastega pikkadel talveõhtutel. Väiksemate seltskondadega, et tekiksid arutelud, diskussioonid ja saaks kirjanikuga arutada, kas mõnel tegelasel on ka prototüüp elust enesest või kirjanik on persooni kokku fantaseerinud. Miks ühed asjad on nii ja teised teisiti. Miks kirjanik üldse sellise raamatu kirjutas ja kust tal need mõtted tulevad?
Alati särav ja armas Märjamaa raamatukogu direktor Ede, avab pidu ja laudadel ootavad kätteandmist raamatud koos tänukirjadega
Seekordne pidu sai meil siis peetud. Sedakorda Märjamaal. Mul oli tõeliselt hea meel anda kätte maakonna parimatele lugejatele kingitusi. Näha neid säravaid silmapaare saalis ja kuulda vastust, et tuleval aastal loevad nad kindlasti jälle ja kutsuvad sõbradki meie suvelugemises osalema. Mul oli nii hea meel jälgida lapsi, kuidas nad õhinaga ja aktiivselt osalesid teadusteatri etenduses ning millise südamlikkusega nad võtsid vastu meie tänavuse superstaari, Jüri Pootsmanni, esinemist.
Superstaari kiituseks tahaks öelda seda, et temagi mainis lastele, kui väga talle meeldib raamatuid lugeda. Lastele on ju nii oluline eeskuju. Ei väsinud ta naeratamast, kuigi oli alles öösel Itaaliast saabunud….kõik soovijad said koos pilti teha ja küsimusi esitada ja autogrammi.
Ma usun, et Jüri sai meie peolt kaasa palju soojust ja energiat õhtuseks kontserdiks.
Jälgisin ka saalis olevaid täiskasvanuid, õpetajaid, raamatukoguhoidjaid….nad kõik naeratasid, sest neil oli hea meel näha laste rõõmu.
Ja nagu ennem mainitud, meil oli teadusteater “Kolm põrsakest” samuti külas. Lastele see igatahes väga meeldis ja kui esitati küsimusi, tõusis alati aktiivne kätemeri ja kui tehti tossu või auru…ei hoidnud enam ükski vägi meie rõõmsaid lapsi istekohtadel :)
Tulevärki tehti laval ka ja üks julge tüdruk tuli isegi toorestel munadel seisma. Näoilme igatahes reedab lapse usukumatuse tunnet, et ta seisabki ja munad ei lähegi katki :)
Mis pidu oleks ilma tordita? Tort oli, lausa 13 torti oli. 12- ne tordi peal igal tordil üks täht sõnast Suvelugemine ja 13-ndal aastaarv 2015.
Sai nüüd pikk jutt, aga sellegipoolest – lapsed loevad ja lapsed loevad :)