Just nii meil see asi ongi, et kellel on, kellel pole. Olgu, lapsel teoreetiliselt siiski on, kuigi praktiliselt käib ta iga päev muusikakoolis 2 tundi klaverit mängimas, 3 korda nädalas trennis ja eile oli veel hääleseade ka. Tore on vähemalt see, et hommikuti saab kauem magada, rahulikult ärgata, süüa, harjutada ja siis alles rattaga klaveritundi sõita.
Teevad muusikakoolis õpetajaga ühe tunni, siis peavad väikese vahetunni, sinna siis teine tund otsa ja vahest natuke veel. Midagi pole teha. Kui konkurss on kohe tulemas, tuleb vaheaja ajast samuti harjutada. Kirke ise on õnneks asjade käiguga täiesti rahul ega nurise.
Judotrennid on meil kevadisel ja sügisesel vaheajal alati. Puhkavad ainult jõuluvaheajal ja suvel. Ma küll pakkusin, et tahad äkki vaheajal trennis mitte käia, aga kus sa sellega. Ei, ei, trennis on tore ja kindlasti peab minema. Las siis käib. Mis emal ikka selle vastu olla saab, kui laps tahab trenni teha. Puhas rõõm.
Hääleseadetund oli eile esimest korda, sest laulustuudio õpetaja pani talle tunnid kirja. Laulmiseski seisab kohe – kohe konkurss ees. Tund läks üle ootuste hästi. Hääleseadeõpetaja Triin Saarelal, kes on ühtlasi ka muusikakoolis laulueriala õpetaja, jagus ohtralt kiidusõnu. Nüüd Kirke ootab juba järgmist kohtumist uue õpetajaga.
Lõppkokkuvõtteks on hea, et lapsel on vaheajal pidevalt tegemist, sest minule keegi vaheaega pole andnud ja iga päev tuleb 8 tundi tööl olla. Lõpetasin küll nädal tagasi kooli….aga ei mingit koolivaheaega, eks. Puhas ülekohus :D
Kuidas siis lapsel üldiselt koolis länud….peaks ütlema, et paremini nagu poleks saanudki. Ei tavakoolis ega muusikakoolis polnud ühtegi muud jooksvat hinnet, kui viied. Mida siis tunnistuseltki oodata. Mina küll nagu ei eelda, et laps peaks oma hõivatuse juures viieline olema, aga paistab, et tal endal on kõrged eesmärgid seatud. Mis siin ikka. Eks algklassid ongi tegelikult lihtsad ja raskemaks läheb enamusel alles viiendast klassist, kui üldse läheb.
Kirke tuli möödunud reedel kuue ajal trennist ja teatas, jeee, ma sain kiituskirja ka koolis. Vaatasin siis kotti – pole. Küsin, kus see on? Pidavat vihikumapis olema. Ma siis jälle, et aga kus mapp on? Oih, mapp pidavat koolis olema. Nii ma siis pidingi rahulduma ainult e – kooli tunnistusega.
Lähtudes sellest, et ma olen ise terve koolivaheaja tööl ja vaheaja viimase laupäeva takkatraavi, võtsime kohe esimesel laupäeval kätte ja tegime koos midagi toredat. Eriti äge oli muidugi see, et noorem poeg lõi samuti meiega kampa. Sõitsime linna ja läksime kõik koos esmalt tervishoiumuuseumisse. Seal muuseumis tuleks ikka kaks korda käia. Ühe korraga on paras tutvuda poole ekspositsiooniga, sest siis jõuab veel keskenduda ja kõht ei lähe tühjaks. Vaadata, uurida, katsetada, lugeda ….kõike on väga palju ja kõik on huvitav. Kirkel ikka hullult vedas, et venna seletas talle igasuguseid huvitavaid asju ja tõttöelda kuulasin mina ka päris hoolega, sest mina ei tea, kust tema kõike teab, aga mina küll jään kohati jänni.
Igatahes oli see huvitav ja hariv käik.
Kõigepealt veedeti pikalt aega ühe ekraani ees, kus olid järjepanu kirjas kõik ained, mida inimorganism sisaldab. Kus nad on ja milleks nad on ja lõpuks ka see jutt, kust me neid toiduga võiksime saada.
Lihaseid teab Risto väga hästi. Seda teab ka, kuidas nad töötavad, kuhu kinnituvad ja veel igasuguseid asju, millest minul pole küll halli aimugi. Minul on kõige rohkem lihastega tegemist olnud kõrgkooliaegadel, kui nad tuli üksipulgi paberile joonistada. Noooo ja tõele au andes, on nendega tegemist ju tegelikult iga päev ja mõni lihas annab ennast teinekord üsna äkiliselt tunda, aga see ei tähenda, et ma nende nimetusi ja muid vigureid peast teaks. Kuigi, võiks.
Kirke tegi proovi, kas ta leiab üles kõik elundid. Meie proovisime samuti ja leidsime üles.
Nii. Siin oli teemaks, mis on inimese sees väikesed, aga oma tähtsuselt vääääga suured.
Vahepeal tuli puhata
Tähelepanutest. Neid värvikombinatsuoone muide oli püsti kõrval seistes lihtsam meelde jätta, kui ees istudes.
Ja siis rääkisime toidust. Mida süüa, miks süüa, mida mitte süüa jne.
Kui kõik naistega seotu ja suguhaigused ja nikotiinist kärssanud kopsud ning alkoholist kärbatanud maksad ka veel said üle vaadatud….siis nautisime National Geographiku ilusat ja harivat fotonäitust.
Peale muuseumit läksime näljast nõrkenutena ruttu sööma. Sinna ei mahtunud sisse, kuhu tahtsime, aga läksime siis sinna, mis oli teine valik, ok – kolmas ja….sinna mahtusime sisse. Seal sai ennast siruli visata ja puhata jalgu. Igaüks valis endale sobivad söögid ja nii olime seal päris mitu tundi. Kui süüa, siis ikka naudinguga ja rahulikult. Taaskord Bollywood-is.
Söödud, mõnuletud – võtsime jälle jalad alla ja läksime kondama. Alustasime Ilmarise kvartalist
Ronisime igatepidi mööda räämas linnahalli( huvitav, toredad vaated ja väike tervisesport treppidest üles alla ronimise näol)
Lõpuks uurisime elu tühermaal, mis jääb linnahalli ja sadama territooriumi vahele. Seal paistab käib vilgas elu. Eelkõige armastavad osad kodanikud sinna ilmselgelt teisaldada oma prügi. Leidus seal madratseid, plätusid, mänguasju, kilekotte, sokke ja mida kõike veel. Lõuatõmbamise kang oli samuti kahe kase vahele kinnitatud. Lapsed katsetasid selle vastupidavuse kohe ära ja oli tugev küll.
Nii me seal siis seiklesime. Mõtlesime, et mis siin varem küll olnud on, sest kõikjal oli kummalisi betoonikamakaid, mis viitas kunagisele millelegi. Kõige tõenäolisemalt vene ajal seal olevatele piirivalveehitistele. Piilusime läbi võsa laevu.
Üks hetk olime jõudnud mingite häälteni, kes kas olid joogised või rüüpasid ennast joogiseks. Igatahes ei hakanud me nende hingeelu uurima ja suundusime teisele poole. Kõige muu kõrval oli seal aga hulk ilusaid sügiskirjuid puid ja üsna üllatav, et keset Tallinna kesklinna on selline tühermaa. Jah, saime värskes õhus jalutada ja oli ….omamoodi silmaringi avardav kogemus.
Võsast välja ronides, oli pimedus peaaegu käes. Jalutasime vanalinna. Turiste oli kindlasti rohkem, kui meid, aga meile meeldib vanalinnas jalutada.
Nii me seal siis jalutasimegi õhtustel tänavatel ja raekoja platsil. Ilm oli mõnus ja ise olime rõõmsad, et sai koos veedetud üks lahe päev.
Lõpuks oligi aeg sealmaal, et Risto saatis meid rongile ja ise sõitis oma pesapaika.
Lisaks toredale laupäevale on Kirkel õnneks olnud kohustustele vaatamata tore vaheaeg, sest venna käis vahepeal maal ja siis nad tegid koos igasuguseid asju, kuni mina tööl olin. Küll õpetas õeke vennale klaverit ja siis vend õele jälle söögitegemist. Tegid kahekesi videot ja pilte ja arvata võib, et ka mingeid kehalisi harjutusi. Näiteks pea peal seismist.
Homme peale klaverit saabub külla vanem õde ja seda oodatakse ikka väga, väga. Lubas oma suure õe isegi õhtul judotrenni kaasa võtta, et näidata, mida ta õppinud on.( See ei tulnud pähegi, et trenn ära jätta)
Ja nädala lõpuks on meil veel plaane …..niiet, natuke koolivaheaega on meilgi.