9 !!! Mis, juba 9 ????

Kuidagi ootamatult tulevad need laste sünnipäevad ja tõdemised, et ongi juba NII SUUR! Oijah, see tunne tekib ka 30 aastat hiljem, sest ometi oli see ju ALLES EILE, kui see pisike pamp meie juurde tuli, silmis maailma suurim tarkus. Olemise tarkus.
Öeldakse, et lapsed tulevad siia ilma meid õpetama ja millegipärast ma selles isegi ei kahtle. Küsimus on pigem selles, kas me siis õpime või mitte. Mis on aga kindel, siis see, et oma last siiralt armastav lapsevanem, tahab oma lastele alati parimat. Isegi siis, kui vahel ei jaksa ja ei taha, annad endast parima. Ikka sellepärast, et lapsest kasvaks õnnelik inimene. Selline, kes oskab pidada lugu endast ja teistest, kes oskab armastada ennast ja teisi. Et temast saaks terve minapildiga inimene.
Otstarbekam ja lihtsam on kasvatada lapsest terviklik indiviid, kui et lasta tal pärast täiskasvanueas ennast aastaid kokku lappida. Mõni lapib ja lapib, teeb endale ja teistele haiget ja ei saagi lapitud.
Mis ma aga siin ikka pikalt targutan. Meie pesamuna, meie Kirke, sai mõni päev tagasi 9 aastaseks. Hullult kiiresti on ikka see aeg lennanud. Veidi üle 52 sentimeetrisest jupatsist on kasvanud üheksa aastaga 144 cm pikkune kena noor preili. Arukas, empaatiline, sihikindel, suure südamega, õpihimuline, andekas…meie perele väga kallis tütar, õde ja tädi.
Tirtsul on veel selline iga, kus sünnipäev on hullumoodi oodatud. Planeerimine algab juba peale eelmist sünnipäeva ja teema tõuseb üles aasta jooksul kordi ja kordi. Sünnipäeva eelõhtul minnakse vara magama, liblikad kõhus, õhates, et mõtle vaid, homme on minu sünnipäev ja ma saan 9 !!!! Issand, kui vana ma juba olen :)
Ja siis see sünnipäevahommik tulebki. Koos lillede ja üleslaulmisega. Patjade vahel teki all õnnest särav piiga. Veel unine, aga naeratus venib juba kõrvuni.

Nädalavahetuse hommik see ei olnud tänavu, seega tuli kell 7 üles tõusta ja kooli minna. Pikk päev lõppes alles kella kuueks, kui läbi oli kool, solfitund, klaver, hääleseade ja trenn. Kõige vanem venna tuli sünnipäeva puhul trenni autoga vastu( pidu! sest tavaliselt tullakse trennist koju 3 km jalgsi) ja meie ootasime juba koos venna perega neid kodus. Käis suur sebimine, et külaliste saabumise ajaks kõik valmis oleks. Laps kodus, saabusid varsti teisedki kodakondsed. Ühesõnaga sünnipäevapidu koos lähedastega kestis mitu tundi. Laps esitas oma klaveripalad, sest harjutada oli niikuinii vaja ja sugulased tahavad ju ometi kuulda, kuidas õpingud on edenenud. Kirkel polnud õnneks midagi selle vastu, et väike kontsert anda – erinevalt minust, kes ma lapsena üldse ei tahtnud sugulaste koosviibimistel pilli mängida. Viimastena laekusid veel vanaonu oma kaasaga ja nii kestiski meil pidu lõpuks päris kaua. Mis seal ikka. Vahest harva võib koolipäeva õhtul uneaega ka veidi edasi lükata. Ega see uni tahtnud siiski veel väga tulla, kui pisut enne keskööd voodisse saadi. Elevus, pidu, vennatütrega tantsu löömine…kes see siis ikka pärast magada tahab ( peale täiskasvanute, eks ).
Istusin õhtul lapse voodiveerel ja rääkisime möödunud päevast. Tore oli teada, et kingitustest rohkem rõõmustasid last hoopis päeva jooksul saadud kallistused ja neid oli tõesti väga palju.

Laupäeva õhtul oli meil kodus suur trall. Laste pidu! Oh, neid lapsi ikka oli. Oli poisse oli tüdrukuid. Enamuse ajast veeres meil kodu ühest otsast teise üks suur lastepall, mille keskmes oli ka päris pall. Mitmeks tunniks oli tuba täis kilkeid ja rõõmu. Meil on siiani olnud põhimõtteline sünnipäeva pidamine kodus. Kord aastas jaksab ju vabalt seda teha. Mugavam oleks ehk jah kuskil väljapool kodu pidu maha pidada, kus piiritletud aeg ja pidu niks naks peetud, aga kodus on teistmoodi tore. Lapsed saavad lõbutseda kuni tahavad ja jaksavad, tegevusi leiab alati ja ei pea olema keegi õnnetu, et oh, juba ongi pidu läbi. Lisaks laste rõõmule, on ka vanematel mahti sisse astuda ja juttu ajada. Ühesõnaga üks väga tore õhtu oli. Viimane külaline jäi ööseks meile ja keskööks oli vaikus majas. Värske üheksane magas õiglast und.

Kui tordimöll lahti läks, oli Kert esimesena platsis laua ees ja nõudis, et tema peab saama ka telefoniga pilti teha ja siis oli neid muidugi kohe teisi veel, kes oma telefoni mälestusi salvestasid.