Käes ta ongi – esimene advent

Olen absoluutselt mitteoriginaalne ja ütlen, et jälle…jälle on advendiaeg käes nii ruttu ja nii ootamatult. Nii palju tahaks jõuda ja nii vähe on aega. Tüüpiline, eks.
Ma unistan sellisest ajast, et jõulukuu oleks tööst vaba. Just oma põhitööst, sest aasta jooksul olen niikuinii rohkem tööl ja töökollektiiviga koos, kui näen oma lähedasi inimesi. Jama värk, aga nii kipub see olema.
Ma ei saa öelda, et jälle need jõulud, sest jõulud mulle meeldivad ja suur hulk lapsemeelsust on minus õnneks säilinud koos päkapikumuinasjuttudega ja sooviga teha lihtsalt head. Mulle meeldiks nii väga veeta jõulukuud koos oma lastega ja lapselastega. Koos meisterdada, teha toredaid asju, käia jalutamas, rääkida lugusid, ajada päkapikkude jälgi taga ning tunda elu imelisust. Küpsetada maitsvaid asju, istuda küünlavalgel ja nautida koosolemist. Mulle tundub, et see oleks vajalik mittesugugi ainult jõulude pärast, vaid suuresti selleks, et elada üle see sügisene kaamos – värvitu ja pime maailma. Pime igas mõttes. Pime, et ongi pime ja pime maailm selles mõttes, et inimesed enam ei näe, kui ohtlikule servale nad meie kauni maakera elu on veeretanud. Hoolimatus, julmus, viha, vaen,valelikkus, ärategemine…kuhu aga ei vaata. Validki lõpuks selle tee, et lülitad ennast kogu hullusest välja ja tahaks olla lihtsalt kodus, omadega koos.

Täna, esimesel advendil, süütasime kodus küünlad. Ei, mitte ühe, vaid palju ja mitte alles täna. Küünlad põlevad meil juba sellest ajast, kui pimedus hakkas maad katma ning koju jõudes on ikka esimene asi mõned küünlad põlema panna. Helgemaks ja valgemaks läheb. Tassisime täna kapist välja jõuludega seotud asju – päkapikke, südameid, jõulumajakesi…ja elutoa aknalaud muutus veidi muinasjutulisemaks. Kui istuda diivanil, on eriti mõnus, sest siis ei paista tuppa need õues olevad purusinised lumehelbed laternapostide küljes. Maitse asi, aga kuidagi nii räigelt mõjuvad, et püüan neist mööda vaadata.
Sõbranna käis just külas. Oli üle lahe siinmail käimas. Istusime jõime teed, sõime õunakooki ja rääkisime meie järjekordsest ühisnäitusest. Aasta tagasi koos ülespandud näitus jah, rändab meil siiani. Kohe, kohe, aasta alguses läheb see üles Tammelas, taaskord siis Soomes. Mõlgutasime mõtteid järgmisest ühisprojektist. Ideed on olemas…peab veel kukalt sügama ja mõtteid lihvima.

Selline ta siis täna oligi, see esimene advent. Rahulik, kodune, hubane. Mõnusat vaikust segas ainult pesumasina surin :) Ok, lapse laul ka. Tema vist ei laula ainult siis, kui sööb või magab, aga tema laul ei sega, liiati, et sealt tuleb vahest selliseid ooperiaariaid, et mul kerkivad teises toas kulmud kukla taha :D

Ilusat alanud jõuluaega, armsad inimesed!