Mingil hetkel jõulukuul enamasti see tunne tekib. Just siis, kui sagid tellimustöödega ja vaatad, kuhu prakku veel mõne ” palun, äkki kuidagi jõuab” töö oma ajakavasse õnnestub pressida. Ma ei salgagi, et see tuleb isikliku aja arvelt, aga ma pole sealjuures kunagi rahulolematu, sest rõõm valmistada rõõmu, on hea rõõm ja lõpuks asetub alati kõik oma kohtadele, ning endalegi jääb aega teha mida tahad. Niisama vahtimine pole kindlasti pooltki nii produktiivne, kui tegutsemine piiripealsel meetodil. Üsna minulik. Kui aga kõik saab tehtud, tõmban kriipsu ja veedan aega puhtalt oma perega ja lähedastega, naudin nende seltskonda, koostegemisi, olemisi ja puhkan.
Sedasi jõulukuul armastab “üllatada” mind VikingLine tasuta piletitega Soome, kahele. Jõulukuul sellepärast, et minu sünnipäev on selles kuus ja sünnipäevalastele seda kingitust nad teevadki. Siinjuures ma alati mõtlen, et küll nendel on hea, kel suvel sünnipäev :) aga…nii on, midagi pole teha. See tähendab lihtsalt seda, et tihedas ajakavas tuleb leida auk, millal reis ette võtta ja see peab sobima hetkel kolmele inimesele. Võiks ju reisi ära jätta, eks, aga ei jäta, sest see on just väga tore võimalus veeta terve päev koos armsate inimestega ja tulla välja oma oravarattast. Võtsin selleks teiseks inimeseks sel aastal oma noorema poja ja kuna Kirke saab selle firmaga sõita veel tasuta, siis läksimegi kolmekesi nagu piparkoogid muiste. Papist me keegi pole, maailmavaade ühtib, tempo on sarnane, seega….kõik eeldused heaks koosveedetud päevaks on olemas. Omajagu lõbusust lisab jõulumeeleolune laevasõit. Kõige tähtsam on aga see, et me naudime üksteise seltskonda, arvetsame teineteise soovidega ja meil on fun. Mina ainuisikuliselt võin lisada ka seda, et ma äärmiselt naudin oma laste seltskonda, sest toredate ja arukate lastega on koosolemine väga, väga tore ja lihtne.
Suuri plaane me ei pidanud, vaid otsustasime võtta vabalt – minna sinna, kuhu jalad viivad, teha seda, mida hetkel on isu teha ja seda kõike rahulikus tempos, sest kiiret pole ju kusagile peale selle, et õhtul jälle õigel ajal laevas tagasi olla. Isegi pisut šoppasime ja lapsed on mul paremad ostlejad, kui mina. Nemad viitsivad asju selga proovida, mina ei viitsi.
Seega…päev Helsingis!
Nädal tagasi lõpetasin laupäeval kella kolmest tööpäeva, lidusin siis kiiresti edasi ühest perekonnast jõulufotosessiooni tegema, siis lidusin tagasi töö juurde, et pimeduse varjus ja tulede valgel teha majast mõned fotod, millest tuleb asutuse jõulutervitus ja seejärel kimasin koju. Kirke jõudis selleks ajaks sünnipäevalt tagasi, võtsime oma seitse asja ning jalutasime rongijaama, et sõita linna poja juurde. Hommikul ärkasime kolmekesi hästi vara ja seiklesime sadamasse, et astuda Vikingi laevukese pardale. Pühapäeva hommik, karvaseid ja sulelisi oli igasuguseid, aga ei midagi drastilist. Helsingi võttis meid vastu sompus halli ilmaga, aga sõbralikult. Muide, eelmisel aastal samal ajal läksime Kirkega kahekesi Helsingisse jõulutunnet otsima ja selle ka leidsime, sest vaatamata samasugusele ilmale, tuli seal õhtuks maha kihike lund. Sel aastal on mul jõulutunne juba ammu sees. Ütleks, et mõtlemise ja suhtumise küsimus. Vanusega hakkad näed asjadest isegi aru saama.
Jõudsime seega kohale. Tulime laevast välja ja sammusime linna suunas, esialgu mäest üles, et vaadata kaugemale.
Jalutasime läbi ühest pargist kus meeldiva üllatusena avastasime detsembrikuised õitsevad roosid. Seda ei näe meie kliimavöötmes just sageli.
Edasi astusime sisse mäe otsas asuvasse Uspenski katedraali, kus parasjagu käis teenistus. Luksuslik interjöör, nagu õigeusukirikule kohane.
Edasi läks meie tee mööda väikeseid tänavaid Senativäljaku poole.
Hoovides tuuseldades leidsime isegi mõnusa jõulusauna, kuhu võib linnakodanik sisse astuda, ihu pesta ja juttu puhuda.
Ilm on tänavu nagu on, aga Helsingis on hästi palju kaunistusi ja igas kangialuses särab midagi vastu ning loob õdusat meeleolu.
Ja olimegi Senativäljakul. Luusisime natuke aega ringi jõuluturul ja tõdesime, et kodumaine jõuluturg Raekoja platsil meeldib meile rohkem.
Piisavalt jalutatud, otsustasid lapsed joosta võidu Toomkirki treppidest üles.
Mina jõudsin loomulikult kohale alles kolmandana, aga asi seegi.
Astusime sisse Toomikriku vaikusesse.
Üks kindel idee mul oli Helsingisse minnes täitsa olemas – minna Eurokanga kangapoodi, aga saatus oli vastu ja tuli välja, et nemad pühapäeval on kinni. Jaajaaa, teadagi, muidu ma oleks sealt kindlapeale midagi ilusat osta leidnud, kangahoolik, nagu ma olen. Olen kogenud, et valik seal kenam, kui meie suurtes kangapoodides ja hinnad sageli odavamad. Aga jah, saatusesõrm ilmselt vibutas, et kuule, sul kangaid kapis küll. Tuli leppida. Kuna aga olime seal tänavas, kus olime, siis astusime 12 ajal sisse suvalisest uksest, et vaadata mõnda ruumisisest elukest.
…aga mitte kauaks ja välja tulles tõttas meile rõõmsalt vastu jõuluvana ise!
Kohe seal üle tee oli Stockmanni kaubamaja ja nende jõuluaknad on vaatamist väärt. Tunglemine on seal hommikust õhtuni ja lasime meiegi Kirkel seda toredust jupp aega rahus nautida.
Legomaalim
Šokolaadimaailm Fazerilt
Luusisime jälle jupp aega mööda tänavaid, lihtsalt niisama, nautisime sädelevaid tulukesi ja rõõmsat atmosfääri.
Kui isu peale tuli, astusime sisse mõnda poodi. Nii käisime näiteks vaatamas soomlaste tuntud Marimekko disaini nende esinduspoes. Kirke istus jalga puhkama, taustal toredad kotid ja venna tegi pilti. Meestele olid seal poes mustad – hallitäpilised Marimekko sokid. Kõik muu oli naistele :) aga Marimekko on alati kuulunud minu disainilemmikute hulka.
Pojale otsisime uut kampsikut, õigemini džemprit ja lõpuks sai valitud see sinine kašmiirist.
Juba hommikupoole sai lastega võetud plaani, et millalgi külastame akadeemilist raamatupoodi. Külastasimegi. Kolm raamatuhaiget :D
Peale väikest poodlemist ja söögipausi Chilli-s, jalutasime jälle tänavatel.
Käisime ära Temppeliaukkios ehk Kaljukirikus, kus oli algamas sel õhtul parasjagu kontsert.
Teele jäi zooloogiamuuseum, mille ees poseeris äge põder ja rõdult vaatasid alla kaks kaelkirjakut. Järgmisel reisil võtame kindlasti ette selle muuseumi külastamise, mis sel korral meie ajakavasse ei mahtunud.
Oli aeg võtta suund kesklinna tagasi ja keerata oma nina sadama poole.
Leidsime poe, kust on pärit ilmselt kõik päkapikud :)
Kell seitse olime rongijaama kandis
Ja nii edasi, ikka sadama poole
Üks hetk olime supsti laevas. Piisavalt täpselt, et ei pidanud üle 5 minuti terminalis sisselaskmist isegi ootama. Võtsime kohad sise sinna, kus on lastele tegevust ja istusime jalga puhkama. Mõne hetke pärast avastasime naljaka kontrasti ümberolevate laudadega. Enamuses istusid lapsed tahvlites või telefonides, osad vanemad samamoodi nokkisid tahvleid või mängisid kaarte. Laudadel olid kartulikrõpsud ja Cocacola pudelid. Meil kummalistel, olid aga laual banaanid, mandariinid ja pähklid ning igasuguste tehnikavidinate asemel värvisime kolmekesi Kirke raamatupoest ostetud värvimisraamatut/ kalendrit. Inimestel on ikka täitsa erinevad maitsed :)
Niikui laev hakkas sõitma, saabus eiteakust lastele rõõmuks jõuluvana, selline parajalt paks ja parimais aastais. Istus asjalikult laval ja lapsed said käia talle oma salasoove rääkimas ning pilti tegemas. Pärast anti marmelaadi ka.
Nonii. Ja kes arvab, et peale pikka päeva linnas seiklemist on lapsed väsinud ja tülpinud, siis…erinevalt suurtest inimestest, tahavad ja jaksavad lapsed veel enamuse laevasõidustki tanstida ja trallata ning teha kaasa kõike, mida laeva lasteprogramm pakub. Kirke leidis igatahes endale omavanuse mänguseltsilise, kellega koos siis joosti ringi ja värviti vahepeal meie raamatut. Tütarlaps oli soome – vene keelne ja kui Kirke soome keele mitteoskajana enam üldse ei saanud aru, mida talle öelda taheti, siis joosti meie juurde ja tüdruk rääkis jutu mulle vene keeles ning mina transleerisin selle siis eesti keelde. Igatahes väga lahe keelekümblus.
Kui näomaalingud tehtud, õpetajate saatel uus tants õpitud, siis tuli Vikingi Ville, kellel esitati oma tants ja sai ühispildi teha.
Ah jaa, lastele oli veel orienteerumisega ristsõna lahendamine. Ühesõnaga täisprogramm.
Tagasiteel esimese tunni oli meri rahulik, keskmise tunni, loksutas. Meie jaoks probleemitu, aga leidus ka neid, kes jäid merehaigeks ja tuli teha pausi, et koristaja looks põrandal korda. Mis teha, kõik ei kannata. Kolmas tund oli õnneks jälle meri leebe.
Ja olimegi sadamas. Lapsed vaatasid, kuidas laev sildus ja üsna viimaste seas läksime välja, et mitte hunnikus tõugelda.
Vudisime trammile, siis trollile ja varsti olime Mustamäel, kus ootas meid tekk ja padi. Ise olime rahul ja rõõmsad ja täitsa ebaoluline, et natuke väsinud. Pildid muide, tegi seekord enamuses hoopis mu poeg. Aeg hakata harjutama!
Järgmisel aastal samal ajal aga jälle….. Helsingisse!
Aitäh! Sai nii teiega koos Helsingis käidud :-)
Aga võta heaks :) Jagatud rõõm, on suur rõõm :) Ilusat aasta vahetamist teie perele!