Ma olen mõtisklenud tükk aega selle üle, et koolides väga tunnustatakse sportlasi. Ma olen nõus, et terves kehas terve vaim, aga kui selles kehas pole enam vaimu, on samuti midagi pahasti. Üsna harva saavad tunnustust suurtel kooliaktustel lapsed, kes on silma paistnud teistes valdkondades ja ometi on neid valdkondi päris palju. Nii sündiski sel sügisel otsus, et vähemalt raamatukogu kavatseb minna kohale jõulueelsetele aktustele ja tunnustada parimaid suvelugejaid. Eks me nüüd vaatame ja jälgime lapsi edasi, võtame kevadel välja statistika ja saavad ka parimad talvised lugejad meeles peetud.
Aktused on meie linnakese kahes suures koolis nagu arvata võib ühel ajal ja nii käisingi mina ühes koolis ja kolleeg läks teise kooli. Viisime lastele väikese kingituse ja tänukaardi. Justnimelt kaardi. Ma ei tahtnud kuidagi viia lastele jälle seda tüüpilist A4-le väljatrükitud tänukirja. Tegin mõned õhtud kodus tööd ja nii valmisid südamlikud tänukaardid 14-le lapsele.
Pildi peale kõik 14 kaarti ei jõudnudki, sest osad olid juba kolleegi kätte antud, kes teise kooli läks ja mõned olid mul kodus, sest teadsin, et need lapsed ei viibi aktuste ajal Eestis.
Aga selline nägi välja enne jõule meie raamatukogu õhtul. Käisin seda ühel laupäeval pildistamas ja sellest fotost sai meie raamatukogu jõulutervitus. Nüüd tuleks vist pildistamist korrata, kuilumi on maas. Saaks kohe päris talvise pildi.
Kui juba raamatukogus tehtud asjadest jutuks läks, siis ….detsembri alguses meisterdasin meie nn kuusepuudele kaunistusi, vildist kuuski ja muid vidinaid. Need paberist kuused ma tegin tegelikult juba eelmisel aastal ja sel aastal jäi vaid väljapanemise vaev.
