Uus aasta on tiksunud juba 10 päeva, täna on 11-s ja lapsed läksid peale hirmpikka koolivaheaega jälle kooli. Kuidagi pikaks venis ja isegi laps hakkas sügelema, et kooli tahaks juba. Nädala alguses helistas klaveriõpetajale, et kas ta saaks tundi tulla vahepeal? Noh, õpetaja oli väga rõõmus lapse tahte üle, aga kuna ta plaanis veel terve nädala pealinnas veeta, ei saanud kahjuks tundi teha. Et kurvastust leevendada, istus ja meisterdas pool päeva oma õpetajale kingitust. Vaatan ja imestan seda tahet. Tahet harjutada ja tahet hoolida. Omal ajal minul küll ei tulnud koolivaheajal pähe, et ma tahaks muusikakooli tundi minna.
Pikk oli vaheaeg küll. Mulle täitsa meeldis see variant, mida kasutasid mitmed pealinna koolid, et vaheaeg tehti lühem ja mis üle jäi, see kasutatakse ära eelseisva kõige pikema veerandi jooksul. Et selline väike sutsak pika veerandi sees. Igati mõistlik minumeelest.
Kuid…täna algas jälle rutiin. Õhtul ikka õigel ajal magama, sest hommikul ei saa hambad laiali põõnata poole päevani. Koolivaheajal oli see täietsi tavaline, et äratus saabus lõunaks. Kui välja arvata need hommikud, mil laps tuli minuga kaasa tööle, sest raamatukogus olid mõnel päeval toredad koolivaheajaüritused.
Koolivaheaeg oli pikk, aga…me ei teinud sel korral mitte midagi väga erilist, ehk siis ei võtnud ette mingeid suuri käimisi. Oli kohe selline tunne, et peaks hoopis puhkama, rohkem kodus olema ja koos midagi tubastki tegema. 3 nädalat kodus passida me loomulikult ei saanud, sest mõni meist peab siiski tööl käima, aga ega me kuskil suurt käinud ka. Kirke käis sõpradel külas, õues lastega mängimas, sõbrad käisid meil külas. Sagimist ühesõnaga jagus, aga Tallinnas me näiteks kordagi ei käinud ja Tartus, Rakveres, Pärnus ka mitte. Veetsime aega hoopis oma tasases kodulinnas. Vaatamata eiteakust tulnud krõbedale külmale käisime ikka õues jalutamas ja eile suisa uisutamas. Tubastest tegevustest olid populaarseimad lugemine, joonistamine, lauamängud ja vahest vaatasime koos mõne filmi. Kui vaadatud filmist on olemas raamat, tassisime selle koju ja lugesime.
Ühes jõulupakis oli Kirkel väike lugemislamp. Selline kohtvalgusti. See on nüüd pidevalt kasutuses. Pidavat mõnus olema.
See selline aja mahavõtmine oli täiesti teadlik, sest kui aasta alguses endale veidigi puhkamist ei võimalda, siis pärast hakkab jälle peale see oravrattas ja kus sa siis sedasi saad. Endasse tuleb ikka inimlikult suhtuda ja edaspidi jaksab siis jälle sebida.
Nüüd aga on tunne, et oleks aeg jalad pepu alt välja tõmmata ja jälle tegusaks hakata. Mingid mõtted juba peas liiguvad uute projektide suunas, mingid vanad asjad oleks vaja lõpetada, uued huvitavad üritused ja tegemised paistavad…ühesõnaga elu nagu elu ikka. Kõige tähtsam, et eluke on tore ja ise oleme terved ning õnnelikud.
Veidi pildimaterjali:
Lastel on alati lõbu laialt, kui lumi maha tuleb. On seal külm või soe, ikka tahavad õue minna ja möllata. Eks me oleme isegi siin käinud jalutamas ja teinud nii 8 kilomeetrise tiiru -20-ga ja umbes sama temperatuuriga uisutamas. Ühesõnaga, kui liigutad ja tuult pole, on vahetevahel täitsa mõnus õues tuuritada ka suure külmaga. Vähemalt minu, kui täiskasvanu seisukohast. Parema meelega tahaks sellise külmaga ikka pugeda sooja pleedi alla, istuda kamina lähedal, käes tass mõnusat teed ja hea raamat.
Ah jaa. Ühel õhtul tulime töölt lapsega koos ja jõudsime kodu ette poole kaheksa ajal ja vat siis oli mul lihtsalt tunne peal vaatamata külmale, et kohe peab saama lumes püherdada. Tegime kahekesi maja ees lumeingleid ja pärast veeretasime ennast “mäest” alla kraavi. Ikka üles ja alla. Mõni möödasõitja võis meid küll veidralt vaadata, aga mis meil sellest. Hullult mõnus ja lõõgastav oli.
Meie uisutamisvärgist tahtsin ka rääkida.
Aastat ehk 4 tagasi käisime sõbrapäeva puhul noorema poja ja tütrega uisutamas. Käisime parafiinjää peal siseruumides. Sellise jää peal on omamoodi kummaline uisutada, sest seal nagu kohe ei libise see uisk kuidagi. Mina sain tookord selgeks, et uisutamist nagu rattasõitugi ei unusta ära, kui oled lapsena ära õppinud ja Kirke sai lihtsalt esimest korda proovida. Eile võtsime kätte ja läksime proovima päris jääle. Meil on see suurepärane võimalus käia uisutamas üsna kodu kõrval, kui ilmaolud on veekogud kaanetanud. Nimelt meil pea maja tagant lähevad terviserajad igasse kanti ja üle mäe minnes olemegi 10 minuti pärast uisuväljadel. Seal on terve hulk saviauke, mis talvel muunduvad liuväljadeks. Kuna üks koolimaja on sealsamas kõrval, siis nende lapsed saavad ka kehalise kasvatuse tundides uisutamas käia või hokit mängida. Uisulaenutus on sealsamas Sadolini spordihoones ja hind täiesti sümboolne.
Me siis eile läksime. Libe oli, palju libedam, kui sisehallis. Kirke alguses kakerdas minu najal, aga varsti sai juba ise hakkama ja lõpuks ka veidi liuelda. Igatahes tore, et tänavune talv on meile pakkumas sellist toredat võimalust. Ma fotokat targu jää peale kaasa ei tirinud, seega tegin seal paar hädist pilti oma tavalise telefoniga.
Koju tagasi tulime üle kelgumäe, et saaks ikka mõned pikemad liud teha ja pärast jalutasime mööda terviserada lumise metsa vahelt koju tagasi. Mõnus oli, väga mõnus. Juuksed ja mütsid olid küll härmas, aga põsed mõnusalt punased ja ise rõõmsad.
Koju jõudes vaatasin maja poole ja avastasin, et meil nn pööningukorrusel on akendel jäälilled. Tänapäeva akendega sellist ilu enam naljalt ei näe, aga kuna meil seal korrusel aknad vahetamata, siis….läksin tuppa, võtsin fotoka kaasa, ronisin üles ja tegin mõned pildid. Imelised jäälilled. Mäletan, kuidas lapsena ikka nina vastu klaasi neid imetletud sai. Nüüd ei mäletagi, millal viimati näinud olin ja sinna maja ülakorrusele pole taibanud kunagi talvel vaatama minna aknaid. Tore, et eile õuest silma jäid. Ilmselt sellepärast, et vastasakendest säras läbi loojuv päike, mis pani jäälilled sillerdama.
Niisiis, meil on talv. Päris talv. Külma ja lumega. Mulle tegelikult võiks juba aidata, aga laste pärast võiks ikka olla. Eriti hästi sobiks selline kuni -10 ja päikesega. Mis seal ikka, varsti on jaanipäev käes :) Seni aga naudime talvemõnusid, tegeleme tubaste asjadega, käime toredates kohtades lustimas ja päris kindlasti võtame aega lähedaste ja sõpradega suhtlemiseks. Just istumegi sedasi mõnusalt kamina ees, soe teetass käes ja ajame juttu :)