Charles Martin
“….Nii kaua olin enese tükke endaga kaasas kandnud. Aeg – ajalt pillasin mõne neist nagu leivaraasukese maha. Et leida teed koju. Siis tuli Ashley ja korjas tükid kokku ning kusagil kolme ja poole tuhane meetri ning nulltaseme vahelhakkas pilt jälle kuju võtma. Esialgiu ähmaselt, siis selgemini. Polnud veel selge. Aga need asjad võtavad aega.
Võib – olla on igaüks meist olnud kunagi üksainus tervik. Selge pilt. Ühes tükis. Siis juhtus midagi, mis lõi meisse mõra ja purustas meid. Jättis meid maha osadeks võetuna, katki rebituna ja killustatuna. Mõni meist vedeleb saja tükina laiali. Mõni kümne tuhande tükina. Mõne ääred on teravalt kontrastsed. Teisel on tuhmid hallid varjundid. Mõni leiab, et tükke on puudu. Mõni leiab, et tükke on liiga palju. Nii või teisiti paneb see meid pead raputama. Seda pole võimalik teha.
Siis ilmub välja keegi, kes parandab ühe narmendava serva ära või toob ühe puuduva tüki tagasi. See protsess on tüütu, valus ja seda ei saa kiiremalt läbi teha. Kui miski lubab kiiremat paranemist, siis ta petab.
Aga kuidagiviisi, kui me allakukkumispaigast eemaldume – rusude juurest ära läheme -, hakkavad terved sektsioonid kuju võtma, seal on midagi udust, mida me silmanurgast näeme. Hetkeks me peatume pead raputades. me tahaksime teada. Võib – olla…..võib – olla tõesti. ”
Hea lugemine. Lõpupoole õnnestus pisaragi poetada.
Kaisa Masso
” Minu” sarja raamatud on kohati hästi ebaühtlase tasemega. Nii ongi nende seas neid, mida olen lugenud suure naudinguga ja neidki, mida lugesin pika hambaga. Üks on olnud selline, mille päris pooleli jätsin. ” Minu Portugal” mulle meeldis. Ladus kirjastiil ja piisavalt palju kirjeldust maa kohta. Ikka nii, et tekkis huvi rohkem teada saada, või oma unistustes leida koht, kuhu mahuks Portugali külastamine.
“…. Me ei saa elu kontrollida- aga saame selle lühikese ja ettearvamatu aja jooksul, mis meile on antud, olla õnnelikud. Teha tööd, mis meile meeldib, ja veeta võimalikult palju aega koos nendega, keda me armastame. Süüa ja juua hästi. Pöörata tähelepanu elu imelistele pisiasjadele. Õnn on meie valik…”
Riina Kangur
Lugesin läbi, aga….ei olnud minule see raamat. Ehk 30 lehekülge Nizzast ja ülejäänud raamat neurootilise peategelase isikliku eludraama laialilaotamine publiku ees. Kas oli seda ikka vaja? Pealegi niikuinii igal pool on kõik pahasti, olgu see Eesti või Prantsusmaa. Aga jah, lugege ikka. Tean mitmeid inimesi, kellele meeldis.
Annela Laaneots
Vastupidiselt internetiavarustes levinud kriitikale, polnudki väga kehv lugemine. Kui veidi viriseda tahta, siis ikka leiaks mille kallal, aga üldjoontes oli loetav raamat ja sai piisavalt infot sealse kandi elu – olu kohta küll.
See oli selline armas kerge naistekas. Eriliseks tegi raamatu see, et kogu möll käis seal kogu aeg läbipõimituna kudumisest ja mina kui käsitööhoolik, otsustasin kirjelduse järgi loomulikult o kohe lugeda raamatut, kus on juttu käsitööst. Raamatu tegi eriti heaks Piret Orava mahlakas tõlge. Piret lihtsalt tõlgibki nii hästi, et lugeda on puhas lust. Oli selline ühe päeva raamat ja mulle mõnus lugemine.
Charlotte Lii Tipp
Koos perega Rootsi kolinud naise jutustus oma esimestest Rootsiga kokkupuuteaastatest kuni praeguseni. Haarav jutustus. Mõnus lugeda, sest autor avab veidi lugejale ka rootslast, kui sellist, räägib isiklikest kogemustest uude koduriiki sisseelamisel ja annab ka toredaid soovitusi reisimiseks. Meeldis.
Mirjam Johannes
Autor läks Barcelonasse vahetusüliõpilaseks ja lõpuks jäi sinna elama. Mõnus jutustus linnast, kus on kõik võimalik ja veidi rohkemgi, kui ainuilt linnast.
Keeleliselt hästi kirjutatud.
Kristin Hannah
Varraku ajaviiteroomaanide sarja järjekordne raamat. Raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes, ei viitanud seal miski sellele, et sellele raamatule on tegelikult olemas eellugu ja ” Äralend on ” Jaanimardika tee” järg. Lugema hakates jõudis mul see aga kohe pärale ja kuna eelmine raamat mulle väga meeldis, siis asusin loomulikult lugema seda suurima rõõmuga. ” Jaanimardika tee ” oli lugu kahest lahutamatust sõbrannast, kelledest üks nii aastaid hiljem jäi alla kahjuks raskele haigusele. Sellega see raamat lõppeski. Sõbranna ja pere suure südamevaluga. Nüüd sai siis lugeda, kuidas nende elu edasi läks. Väga hea lugemine. Soovitan soojalt ja kindlasti ka eelmist raamatut lugeda.
Natalie Meg Evans
Jälle raamat Varraku ajaviiteromaanide sarjast. Selline hea raamat sihikindlast noorest naisest, kes pürgis moemaailma poole ja oli õnnistatud suurepärase joonistamisoskusega ning fenomenaalse nägemismäluga. Natuke nagu ikka – vaesest tütarlapsest saab lõpuks edukas ja asjalik noor naine. Süžee oli huvitav ja moemaailmast on ikka ja alati huvitav lugeda.
Anne Berest, Audrey Diwan, Caroline de Maigret ja Sophie Mas
Eeee, no mis ma selle raamatu kohta nüüd siis ütlen. Nagu tutvustuses öeldud – stiilist, meelelahutusest, käitumisviisidest.
Sõbrannade kirjutatud raamat ja liigitub kategooriasse – puhas meelelahutus. Ise on nad sellised boheemlastest stiiliikoonid ja raamat on kirjutatud ladusas stiilis, vahele pilte….ühe õhtuga saab loetud. Ühesõnaga ei midagi erilist, aga üldse ei kahetse, et lugesin.
Nii ja nende raamatute vahele olen ma loomulikult suutnud lugeda veel palju muidki raamatuid, aga kõike ei jõua siia kuidagi kirja panna. Rohkem sellised teabekirjanduse valdkonda kuuluvad raamatud. Ja siis on veel ports raamatuid, mis ootavad oma järge. Tõttöelda, elu keerleb kui karussell, siis olengi perioodiliselt sellise kergema kirjanduse lainel. Väsinud peaga õhtul enam väga süveneda ei jaksa. Ah jaa, üks raamat tuli veel meelde, mis on minu puhul suhteliselt ebatüüpiline valik. Ma ei loe eriti raamatuid poliitikutest, aga selle võtsin ette ja lugesin läbi. Küll osalt diagonaalis, kui asi läks jaburalt poliitiliseks, aga siiski – lugesin läbi. See oli ” Vilja teine elu”
Minu jaoks natuke palju poliitikat, natuke liiga palju Edgarit….aga üldiselt täitsa hästi kirjutatud.