Enne, kui ma jäägitult pöördun näoga uue nädala poole, tahaks kirjutada südamelt ära veidi nädalavahetuse muljeid. Seekord vähemalt just eilsest päevast ja õigemini selle päeva väikesest, aga ülimõnusast osast. Terve nädalavahetus on olnud tulvil suurepäraseid emotsioone ja tegemisi, aga seekord just ühest ja kindlast asjast.
Jupp aega tagasi siin tegin omale kalendrisse ristikese, et lähen kaema avatavat uut meistrikoda. Raplas viimasel ajal tekib igasuguseid kohti nagu seeni peale vihma, aga see konkreetne tekitas algusest peale sooja tunde ja soovi oma silmaga koht üle vaadata. Ja ma ei eksinud! Tasus minna ja fakt on see, et seal tasub käia.
Veel eelmisel õhtul tööl ühe armsa tuttavaga juteldes tuli jutuks- et kuule, kas sa lähed? jaa, lähen küll, kas sa ka? Jaa :) Nii me siis laiali läksime, teades, et ilmselt järgmisel päeval kohtume. Eriti tore oli aga see, et kohtusime kokku leppimata poolel teel ja läksimegi koos avamispeole, nagu oleks pidanudki teel ennem kohtuma. Ju see tunne oli nii suur ja tahe minna samuti.
See, et mul juba eelnevalt soe tunne oli sinna minna, selgus uksest sisse minnes kohe. Läksid sisse ja esimesest hetkest tundsid ennast seal oodatuna. Perenaine Maria tervitas oma särava naeratusega uksel ning peremees Marek tegi igale tulijale mõnusa ekskursiooni terves meistrikojas. Rahvast oli kohal lausa murdu, aga kõik mahtusid kenasti ära. Kui saabus MääraMäe Meistrikoja hing Eva, kadusid lapsed mingiks ajaks keldrikorrusele savi voolima ja loomulikult mõned täiskasvanud samuti. Lahke meister suunas ja õpetas, oli võhikutega kannatlik ja armas. Mis seal salata, tema joonistustega keraamikat olen imetlenud juba pikemat aega.
Mis seal siis veel tehti? Aeti juttu, veelkord aeti juttu ja siis veelkord aeti juttu. Söödi, söödi ja veel söödi, sest kohal oli udupeen pop-up kohvik 4SistersKitchen ehk Nelja Õega Köögis. Minu kiluleib salatipadjal maitses igatahes väga hästi, seda enam, et loputasin seesinase alla naturaalse õunamahlaga. Koffit ja teed pakuti hulgi, aga kuna seal ruumides oli kohal ikka väga palju “häid lambaid”, keda mahub ühte lauta teadupärast palju, siis oli seal ka korralikult soe. Kui on aga soe, siis mina koffit – teed juua ei julge, äkki kuumenen üle :P
Jaaa, kohvikus oli ikka mõnusaid hõrgutisi. Kirke ärandas vaikselt minu kotist rahatasku, kuni ma armsate inimestega juttu ajasin ja temale maitses sealt osta ikka palju erinevaid häid palakesi, mida ta siis ampsu kaupa käis mulle ka maitsta andmas.
Ja millised koogid!!! Üks tort oli parem, kui teine.
Kõik said ennast kirja panna, et osaleda hiljem loosimises ja kohapeal oli loterii allegrii. Juhuuu, mul õnnestus sealt õngitseda välja peavõit! MääraMäe meistrikoja imeilus vaagen. Puhas rõõm! Troonib nüüd mul elutoas keset lauda. Muide, juba veebruari keskel on meistrikojas salongiõhtu koos Siiri Sisaskiga. Nobedamad, kiirustage, piletid on veel piiratud koguses saadaval ja tore teada, et ka selliseid üritusi hakkab sel toimuma. Kindlasti perenaine valgustab varsti oma FB – lehel kõiki, mis ja kuidas. Millal ja kuidas saaks savi voolida ja osta saab sealt kauneid, isikupäraseid keraamikatooteid…ma arvan alati :)
Mis seal hilisematel õhtutundidel toimus, seda ma ei tea, sest mingi hetk pidime me jalad selga võtma ja koju minema, et veel enne päris pimedat uisutama jõuda. Selles olen ma aga täiesti kindel, et….seal oli õhtuni väga, väga mõnus ja seal saab edaspidigi olema ülimalt mõnus ja tore.
Niisiis – TaevaniMaani Meistrikoda ! Tuult tiibadesse!
Suur kummardus pererahvale, et asja ette võtsite ja ära tegite! Oleme fännid!
Tegin seal mõned pildidki, kust saab ehk veidi rohkem ülevaadet, kui minu jutust.
Määra mäe meistrikojast mul ka tass olemas :-) Väga meeldivad tema tööd. Mõni aasta tagasi sai seal kohapeal siidisallid endale meisterdatud.
Jaa, Eva teeb MääraMäel väga kaunite piltidega keraamikat ja muud kaunist. Tore, et oled seal käinud ja saanud maalidagi :)