Väike rebasepilika

Tegelikult olen ma sellest väikesest repsust nii vaimustuses, et pean kohe ja kiiresti siin kilkama – ära tegin, ära tegin :D Eks ma olen ammu igatsenud proovida meisterdada selliseid pisikesi väikeseid loomakesi ja nüüd lõpuks avanes selleks suurepärane võimalus. Kuna minu armas, kallis sõbrake Aire on loomakeste tegemises tõeline ja suurepärane meister, siis tema käe all teha valmis iseenda esimene tõeline karvane loomake oli suur, suur au.
Oleme siin viimase nädala jooksul koos Aire ja teise sõbranna Kärdiga istunud 3 pikka õhtut poole ööni ja nokitsenud. Lapsed olid muidugi ka meiega ja Kärdi vanem tütar nokitses jõudumööda kaasa. Väiksematele tüdrukutele pole see töö veel üldse kohe jõukohane. Et mis seda pisikest pihulooma ka teha on eks, aga vat ikka on ja mitte vähe. Uskumatult aeganõudev töö, tõsine nokitsemine ja puhta käsitsi. Ei mingit õmblusmasinat. Tulemus on igatahes seda vaeva 100% väärt. Ma olen oma väikesest repsust täiesti sillas :) Aitäh, kallis Aire, et õpetasid :)
Ja nüüd on mul ootel veel mitu kangajuppi, milledest ühest peaks tulema üks mõnus jänkuema, teisest rebaseemme ja kolmandast veel paar pihurebast.
Midagi uut, lahedat ja südantsoojendavat on jälle ära õpitud.

Piltidelt see ei paista, aga rebasel on selja taga ka üks väike kinnitusnõel, et soovi korral saaks teda kanda näiteks kasvõi mantli revääril, kui on vallatu tuju!

Kaks Aire rebast, Kärdi, Kärdi tütre ja minu rebane