Ma ei tee paberitööd – seda paberkäsitööd, mitte raamaupidamist – päris iga päev. Rohkem ikka siis, kui keegi tellib või endal kiiresti vaja. Nii kukubki välja, et tegemisega on alailma kiire ja siis ma mitte kohe ei taha, et laps kõrval sebib ja segab. Pigem olen sel hetkel see kärsitu, kes ajab minema ja püüab ruttu enne ööd asjad valmis saada. Hiljuti siin aga käis meil külas üks tore ja armas üheksanda klasi neiuke Kadi. Oleme Kadiga juba aastaid sõbrad. Valges käisime kolmekesi uisutamas ja siis maandusime meile. Lobisesime niisama, mängisime lauamängu ja lõpuks pakkusin lastele, et äkki nad soovivad meisterdada endale mõned külmkapimagnetid, sest mul oli A4 peale ports vahvaid lauseid välja trükitud. Näitasine neile ühe ette, kuidas seda tehnoloogiliselt teha ja siis nad hakkasid kahekesi müttama. Vahepeal käisin vaatasin – nemad ikka meisterdavad – jõudsin hulga pilte ära töödelda – ikka meisterdavad. Nii nad siis tegutsesid peaaegu keskkööni välja :) No magneteid oli ju vaja teha sõbrannadele ja tädidele ja õpetajatele jne. Ma saan aru, et 9 klassi neiu on tubli meisterdaja, aga Kirke üllatas mind päris kõvasti, et suutis ise välja mõelda ilusaid kombinatsioone, lõigata korralikult motiive, kleepida asju kokku korektselt ja läbimõeldult ning seda kõike ilma vähimagi abita. Niiet jah, midagi on talle ikka eemalt vahest piiludes külge ka jäänud ja mul on selle üle hea meel. Tore, kui järelkasvu ikka sirgumas!
Ühe õhtu saak.
