Pea nädal tagasi siin oli sõbrapäev. Mul pole selle päevaga seoses küll mingeid erilisi emotsioone, aga see ei tähenda, et siis ei võiks toredaid asju ette võtta ja sõpradega aega veeta. Veel toredam on, kui sõbrapäeval saab telefonikõnesid, mis toovad toredaid uudiseid.
Minu seekordne kindel plaan oli veeta lihtsalt üks tore pühapäev, mis oli juhtumisi ka sõbrapäev – koos pisemate lastega. Õigemini algas tore ajaveetmine juba eelmisel õhtul, kui poeg tuli oma pisikeste tirtsudega õhtul meile. Väiksema nupsikuga läks ta magamise ajaks koju, aga suurem preili jäi ööseks meile. Päris esimest korda ilma emme – issita ööseks külapeale. Äge! Mingil imelikul põhjusel ma ei kahelnud kordagi, et me saame suurepäraselt hakkama või et mis ma siis teen, kui lapsel ikka öösel suur kodutusk peale tuleb. Õhtul pesus käidud, luges Kirke vennatütrele raamatut ja siis tuligi tuduaeg. Mingi aja veetis kenasti oma reisivoodis, aga ju ta tundis ennast seal siiski pisut üksi. Küsis, kus issi on? Issi kodus magab – ahah, konstanteeris laps fakti ja oli rahul. Kolis siiski minu voodisse, võttis mul käest kinni ja jäi kohe magama :) Öö möödus rahulikult, hommikul ärkasime vara, sõime kõhu täis ja läksime rongiga linna. Meil oli ju jälle trummimise hommik koos pannkookidega. Sõbrapäev väikeste sõpradega trummimas ja kohvikus on igati lahe mõte.
Preili kahepoolesest on saanud vahepeal juba täitsa arvestatav poseerija !
Ja sel korral oli meil Brasiilia hommik. Brasiilias teadupärast pidavat pilliks või trummiks kõlbama kõik, mis vähegi kuskil vedeleb. Nii oli Ahven kohale vedanud tühje plastkanistreid, muidutrumme, plastpudelites tooreid makarone ja igasuguseid torusid, millega kolistada ja rütme luua.
Ahven määras Kirke suure nuiaga trummilööjaks, kes niiöelda määrab rütmi. Väga austav ülesanne olla esitrummilööja :)
Ja eks neid trummilööjaid oli suuremaid ja väiksemaid.
Millised sinisinised silmad, eks. Jalad vaevalt alla saanud on kogu aeg vaja leida üks trumm, mida põristada.
See, et Kirke seal eemal naerab, see on täiesti tavapärane nähtus, sest Ahven teeb tund aega lisaks trummishowle ka pidevalt nalja ja kes vähegi nalja mõistavad, neil on ka suu alailma kõrvuni.
Trummi tuleb vahest lüüa silmad kinni, omas maailmas.
Ja meie preili eelistas vahepeal suurt kolinat vaadata eemalt
Aga kaua sa ikka eemalt passid, tuli lõpuks minna tädi juurde appi. Seal siis ta küsisi oma pulka ja Kirke koos Ahvenaga parajasti midagi talle seletasid. Ilmselt siis seda, et suure punase otsaga nuiaga vehkimine on Kirke amet ja väiksematel tuleb leppida sansõlmetorudega.
Kui lugu oli tervel seltskonnal korralikult ette kantud, tuli teha sellist gängsta nägu, nagu Ahven seal pildil teeb.
Lisaks trummimisele on nagu alati rahval suur pannkoogisöömine ja millistele lastele see siis pühapäeva hommikul ei meeldiks. Väike moosinägu parasjagu naudib mõtet, et kohe, kui tädi pannukad lahti lõikab, saab suu moosiseks.
Peale trummilöömist nagu tavaks, kena jalutuskäik läbi vanalinna, raudteejaama. Väikese lapsega ei saa veel liiga pikka päeva linnas ette võtta, aga need kaks on igatahes väga nauditav seltskond preilisid.
Tore õhtu veel sellega kaugeltki läbi ei saanud. Teel jaama helistas minu armas sõbrake Aire ja leppisime kokku peagi meie juures kohtuda. Rongisõit läks libedalt ja lõbusalt. Poeg oli meil rõõmsalt jaamas vastas, sai oma tütrekese kätte, viis meid koju ja kõik saime natukeseks ajaks puhkama minna.
Selle aja sees sain ühe toreda telefonikõne veel toredama uudisega, tänu millele peale järgmise päeva jooksul peetud mailivahetusi olime Kirkega õhtuks jälle linnas. Sel korral olin esmaspäeval töölt vaba ja Kirke tuli otse koolist rongi peale. No peaaegu rongi peale – kodupeatuses tuli maha, viisime kiiresti tema koolikoti naabrinaisele tööle ( temal töökoht on meie maja lähedal) ja ise kimasime kibekiiresti rongi peale. Naabrinaine sai vahelduseks katsuda, millise raske kotiga tema naabritüdruk peab koolis käima ja vedada see koju.
Linnas läksime kõigepealt ühte noodipoodi. See on üks ainsamaid poode, mida ma mäletan olevat seal vanalinnas ühel nurgal täpselt nii kaua, kui ma mäletan ennast Tallinnas käinud olevat. Ja seda aega on ikka arvestatavalt palju. Suur osa poode tulevad, lähevad, kolivad, aga see üks püsib vankumatult samal kohal. Kirke on tahtnud sinna minna juba pikemat aega, aga me oleme juhtunud linna ikka nädalavahetuseti, kui see pood on kinni. Seekord oligi esimene siht kohe sinna minna. Kõigepealt oli vaja sealt poest osta kindlasti noodivõtmega pliiats ja siis valisime välja sealt esimese päris oma noodiraamatu. Ma ei ole noote naljalt siiani koju ostnud, sest muusikakool on nendega suhteliselt hästi varustatud ja aeg ajalt käin toon jälle mõne Muusikaakadeemiast. Nüüd aga tundus, et käes on aeg mõni kogumik ka koju hankida. Lapsel igatahes silmad särasid ja pärast ütles, et hullult mõnus ja huvitav pood. Tõenäoliselt käime seal poes edaspidi veel kordi ja kordi.
Edasi…. edasi aga kappasime hoopis ühte kesklinna muusikariistade poodi. Kuna päeval pidasin juba pikemalt tuttava härra omanikuga kirjavahetust, siis poodi jõudes oli esimeseks emotsiooniks – me oleme oodatud. Kohal oli “klaveripoiss” ja “kitarripoiss”, nagu mind päeval valgustati ja juttu jätkus kauemaks…..Kirke poleks sealt poest vist üldse ära tulnud ja loomulikult tahtis ta kohe endale uut klaverit koju kaasa võtta. Tegelikult käisimegi seal selleks, et uut pilli katsuda, proovida mängida, ajada asjatundjatega juttu ja veenduda, et väljavalitu on õige. Kuni Kirke mängis klaverit ja uudistas seda igast küljest ning konsulteeris “klaveripoisiga” ajasin mina “kitarripoisiga” juttu ja leidsin sealt midagi endale. Nüüd olemas midagi, mille jaoks raha koguda ja siis saab varsti endale ühe pilli koju juurde tuua. Mulle meeldib selliseid toredaid eesmärke seada, aga seda võin küll öelda, et nii pilli kui fotoaparaadi valimine on üks väga raske tegevus. Valid ju endale head kaaslast pikemaks ajaks.
Nii, aga kui pöörduda tagasi eelmise õhtu juurde, siis varsti oligi Aire meil külas ja meil oli üks väga vahva sõbrapäevaõhtu, kuhu sekka mahtus palju juttu, nalja – naeru, rõõmu, söömist, teejoomist ja isegi kadunud interneti otsinguid.
