Ei neid kleidikesi pole kunagi ju liiga palju ja kui nad veel pehmest, kvaliteetsest trikookangast tehtud, siis kandmine on ikka puhas rõõm. Kirkele on kleite õmmeldud ikka paras ports ja lõpuks on hakkanud tekkima tunne, et peaks vist endalegi varsti midagi kevadiselt rõõmsat ja mugavat selga õmblema. Valin juba mitu nädalat kangaid ja kui lõpuks midagi olemas, küll siis teen valmiski. Elu sunnib tegelikult takka. Kapist vaatab vastu suur tühjus. No tõega, pole enam mida selga panna. See pole üldse mingi nali, et naistel pole kunagi midagi selga panna. Mul tõepoolest pole. Ma ei ole kunagi olnud suur rõivaste kokkutassija ja nüüd on tekkinud kappi kuidagi päris nukker seis. Vanad lemmikud on lihtsalt otsa saamas ja talvised tumedamad toonid on ju ometi lõpuks aeg millegi särtsakama vastu välja vahetada. Need, mida ma enam ammu ei kanna, olen talvega kõik kenasti laiali jaganud nendele, kel neid ehk rohkem vaja ja kasutusse lähevad.
No aga mis nüüd minu muredest ikka, jutt peaks tegelikult seekord tulema ikka veel lapse kleidist. Temalegi on lisa tulemas, aga üks planeeritutest on valmis ja sagedases kasutuses. Tegin selle valmis meie hiljutise reisipäeva hommikul. Aega oli ja lihtsalt tegemise lust tuli peale. Nii ta valmis saigi ja kohe masina alt ka lapsele selga. Ma ei teagi, mis kleit see õigupoolest on, sest käib ta sellega koolis ja kodus ja igal pool. Küllap siis meeldib :)
Lõikelt lihtne kelluke. Varruka otstes 20 cm pikk mansett. Mansett sai sinna küll mitte algselt kavandatuna, vaid tõdemusest, et pika varruka jaoks jääb kangast puudu. Eks ma ostes ilmselt koonerdasin, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi alati saab. Kangas on niiöelda öko – tekstiil. Olen viimasel ajal üha rohkem läinud seda teed, et maksan selle eest küll pisut rohkem, aga tean, et keegi saab kuskil selle tootmise eest vähegi paremat palka, kui sandikopikad ning lapselgi seljas puhtamast toorainest rõivad. Lihtsamalt siis, teadlik tarbimine.
Esimene korralik pilt kleidist sai klõpsatud siis, kui tulime reisilt tagasi ja olime kutsutud õhtuks sõbranna Darja sünnipäevale. Õhtu, nagu seal ikka, kestis pikemalt. Täiskasvanud ajasid omi jutte ja lapsed ajasid omi asju. Hommikul õpetas Tanel Kirkele rulluisutamist ja siis ta äkki sel seisis, kroon peas, jalad uiskudel pisut ebakindlad ja Isabella õhupall näppus :D Klõps sai tehtud. Järgmised pildid aga juba kodustes oludes.
