Eelmine kord jäi siis pooleli seal, kus me jõudsime laste – zoosse. Mis siin ikka rääkida, pilte on kindlasti huvitavam vaadata. Oli igasuguseid toredaid loomakesi õues ja oli majas sees. Maja oli tehtud lastele atraktiivseks ja ronimist turnimist koos loomade avastamisega jagus nii väikestele, kui suurtele. Õues oli üks suur madu mäe otsas, mis pakkus ka meie pere suurtele ja väikestele rõõmu. Lõbus peab ju ometi olema.
Nagu piltidelt näha, sai seal sigadega ratsutada ja isegi koos püherdada :P
Kui eelmises postituses olid hästi suured ja kirjud sead, siis laste – zoos olid jälle sellised lustakad ja uudishimulikud pisikesed minisead.
Ja siin ongi siis see suur madu
Lapsed liikusid uljalt mäe otsa
Üks poosepilt ikka ka
Ja siis otsustas üks lastest minna maduussi sisemusega tutvuma
Vanem laps ilmselgelt hindas väga sügavalt mao sisemuse suurust….
aga otsustas siiski vapralt omal nahal kõik järgi uurida
Kirke tuli sealt välja ikka hüpates, aga….
pojal tuli kõhuli välja roomata. Kitsavõitu oli seal sees olnud :D
Edasi läksime laste – zoos majja sisse.
Jänestel oli seal täiesti kuninglik elu koos huvitavalt kujundatud maastikuga ja üldse oli seal väga huvitavalt loodus tuppa toodud.
Isegi rottidele oli päris – olustik loodud, et kuidas nad ikka prügikastides ringi tuustivad ja miks ei peaks prügi igal pool lahtiselt olema, sai lastele samuti kohe selgeks. Meie seltskonnast õnneks keegi rottide peale kiljuma ei hakanud, aga igapäevaselt neid ikka enda lähedale elama tõesti ei sooviks.
Edasi siis jälle mäest üles ja igas väikeses putkas sai otsida mingeid väikeloomi.
Sellel pildil on siis mäe otsast pildistatud rottide luksuslik elukeskkond :)
Teisele poole vaadates sai vaadata voolavat vett, mille kohal kõrgus….
jah, just, vesiveski. Seal üleval aknast lehvitab parasjagu Kirke.
Seal rebase juures olid päris kanad ja kuked. Rebane oli targu üldse mittepäris.
Ja siis nägime seal konnasid. Päris ühte masti oma elukeskkonnaga. Peaaegu mittenähtavad.
Ja nii kooruvadki need kõige armsamad “tibud” :)
Kui juba võimalus olemas, tuli rebase seljas väike sõit teha.
Lapsena meeldisid mulle sellised puukoopad. Minu kodu kõrval pargis oli palju põlispuid ja mõnegi puu sees olid lahedad õõnsused või koopad või kuidas kes tahab neid nimetada. Igatahes oli see lahe.
Leidsime sellise toreda ruumi, kuhu said tited jätta oma lutid. Muidu oli see üks koduselt sisustatud köök, kus elasid väga rahulolevat elu kaks mõnusat, prisket kassi. Klaasseina ääres aga oli selline suur kast ja avaus, kust sai pista sisse luti – kõikidele titekatele, kel käes lutist loobumise aeg. Väga nutikas mõte.
Lõpuks siis õue tagasi, sest üsna suur osa territooriumist oli veel käimata. Jõudsime hüljeste juurde. Neid oli seal palju ja hüljeste veekogusid oli kaugelt rohkem, kui siin paaril pildil näha on. Tegelikult oli liikudes iga natukese aja järel kõrval jälle üks veekogu, kus hülged ujusid ja tundus, et need olid mingeid salajasi teidpidi ka omavahel ühendatud.
ja siis ikka vaateid ja vaateid…
Ilusad puitmustrid
Lõpuks leidsime põdrad, need pärispõdrad ja veidi eemal olid ka tegelikult põhjapõdrad, aga nendest ma millegipärast pilti ei teinud. Ahjaa, põhjus oli lihtne, sellele vaateplatvormile viis väga libe tee ja mul oli piisavalt tegemist püsti püsimisega ilma pildistamisetagi :)
Kirke siin nüüd uneleb, aga tegelikult kunagi, kui me poistega käisime Skansenis, sai tehtud sama karu juures koos nendega üks perepilt. Karu oli küll minumeelest siis hoopis mujal. Pilt ise seisab meil aga siiani kamina peal. Juba 19 aastat. Nüüd saime pojaga seda puidust karumõmmi uuesti patsutada. Tol ammusel korral õnnestus meil poistega päris ehtsat karu ka näha. Seekord mõmmik vist magas talveund. Näha teda igatahes polnud.
Omaette vaatamisvärsused olid need suured kakud. Isetaedliku olemisega ja puuriva pilguga. Ilmselgelt arvasid nad, et nendele on toodud inimesi näha.
Veidi eemal oli suur ilveste ala. Neid oli seal kohe päris mitu. Lugesin kokku 6 suurt kiisut.
Kas leiad üles 4 ilvest?
Peale ilveseid sattusime ühte parki, kus olid mitmed kaarsillakesed üle hetkel veel jääs ojakeste.
Päris hobu selga ei saanud, kuigi seal oli nii hobuseid, kui ponisid, aga ühe oranži hobu selga sai ikka ronida.
Varsti oli jälle koduloomi näha. Lehma näiteks.
Ja siis oli seal üks kits, kes tõenäoliselt oli kõik söögi nahka pistnud ja nüüd lesis ise rahulolevalt söögilaual.
Eemalt paistis üks kanajalgadel nõiamajake. Hea vaatega asukoht.
Edasi muutus arhitektuur iidvanadest majadest veidi värvilisemaks. Isegi üks Konsum sattus ette.
Seda telefoniputkadega aega meie lapsed ei mäletagi …..
Edasi läksime mööda vanu linnatänavaid tagasi vaikselt sissepääsu poole.
Sattusime enne päris lõppu ühte hoonesse, kus oli ajalugu pildis ja sai ka rahvarõivaste taha pugeda pildi tegemiseks.
Sealtsamast hoonest viis alla pikk, pikk eskalaator. Seegi pärit päris ammusest ajast. Jalutades olime jõudnud üpris kõrgele ja nii saimegi sõita alla väljapääsu juurde juba liikuva trepiga.
Veel mõned pitsilised istumiskohad ja majad ning olimegi tervele suurele alale tiiru peale teinud.
Üks kena paar, kelle seltsis laps tahtis pilti teha.
Enne Skansenist lahkumist tiirutasime veidi ringi nende käsitöö – suveniiride poes. Ilusat käsitööd oli igat masti.
Väljudes seisime silmitsi uhke tsirkusehoonega.Tsirkusesse me ei läinud ( ei tea, kas oleks saanudki), aga huvitavat hoonet vaatasime küll.
Nii, läbi sai see Skanseni teema, aga see ei tähenda, et meie Stockholmi päev otsa sai. Teen siiski pausi. Muidu läheb asi jälle liiga pikaks, mida see postitus niigi juba on. Järgmisel korral sellest, mida me veel enne laevale naasmist nägime ja tegime.