Lastel on teadupärast perioodiliselt klassiõhtud. Vahest ma ei oskagi öelda, kas need on ikka väga vajalikud või kui on, siis kuidas, millises vormis, millise näksimisega, kui tihti? Tean paljude laste käest, kes mul siin endal tundides käivad, et nad oma klasside klassiõhtutel käia ei armasta. Enamuse argumendid on, et liiga palju kisa ja lärmi, kõik hullavad ja see on õudsalt tüütu ning väsitab. Lihtsamalt väljenduvad väikesed pubekad – mõttetu! Iseenesest ju täiesti mõistetav, kui päevast päeva viibivad nad niikuinii lärmakas koolikeskkonnas.
Poiste ajast mäletan, et nad ei armastanud väga klassikatel käia ja ega neid suurt korraldatudki, sest keegi ei viitsinud sinna minna.
Tipsil on nüüd pea 2 õppeaasta peale päris mitmed klassiõhtud toimunud ja mingi pilt on sellest juba olemas. Mõnikord talle meeldib, kui seal üht – teist põnevat tehakse. Näiteks koos head filmi vaadatakse. Enamus kordi aga näen koju jõudvat üdini väsinud last ja suhteliselt tavapäraselt kõhuvaluga. No loomulikult võiks ma öelda, et mis sa siis seal sahmerdad nii palju ja süüa võiks ka vähem. Milline laps see aga ikka väga nurka istuma jääb või üldse ei söö. Ja kui isu hea ja sööki kuhjas, eks siis pannakse ka üle piiri oma kõhtu. Selles vanuses ei ole veel lihtne piiri pidada ja arukalt süüa. No mis ma siin räägin, tean paljusid tuttavaid täiskasvanuidki, kes ei oska toidule ei öelda, eriti veel sellisele, mida ei peakski sööma. Eks see magusa hulk, mida nad seal peol söövad, on ilmselgelt liiga suur ja tulemuseks on ülekeevad lapsed. Sekka veel kartulikrõpse, karastusjooke ning küpsiseid ja…no mul hakkaks ka siis kõht valutama.
Klassiõhtule toob iga laps midagi kaasa ja kahjuks on siis koos üsna palju sellist kraami, mida väga mõistlik süüa ei olegi, eriti veel kõike segamini. Tulemuseks ongi – kel süda paha, kel kõht valutab. Eile tuli laps igatahes klassiõhtult suht vara tagasi, sest klassivenna ema tõi ta koju, kui oma lapsele järgi läks. Küsisin, et sa nii vara tagasi, kas pidu sai läbi? Ei olnud saanud, aga sõbra ema juba tuli järgi. Küsisin siis, et kas oleks muidu tahtnud kauemaks jääda? Vastas, et eiei, rohkem küll ei tahtnud olla, tema on väsinud sellest lärmist ja möllust juba niigi. Viskaski pikali, kohe teki alla ja puhkas. Pärast õppis, harjutas klaverit, õhtusööki ei tahtnud, sest kõht valutas ja kell 21 oli pestud ja voodis. Uni saabus kohe. Tavapäraselt ei maga ta kell üheksa kunagi.
Nii kõrvalt vaadates mulle tundub, et lastele meeldivad rohkem vist sellised koos kuskil väljas käimised palju enam, kui klassiõhtud. Kui klassiõhtu, siis tuleks ehk leppida kokku vähemalt söögi osas, näiteks, et seekord toome kõik ainult juurvilju, puuvilju ja täisterakrõpsleivakesi. Ühesõnaga annaks mõelda, mida kaasa võtta nii, et ei tekiks kõhtudes paabelisegadust ega liigne suhkur teeks lastest duratselle. Kui ilm soosib, siis oleks hoopis tore minna lastega lähedale jalgsimatkale, igaühel oma piknikukotike kaasas. Matka ajal vaadata loodust, teha mõned toredad mängud. Ah, mis siin ikka. Mõtlemiskoht on see kindlasti.
Enne klassiõhtut aga oli muidugi elevus suur, sest teema oli ette antud – pagarid ja korstnapühkijad. Laps soovis olla pagar ja nii tuli mul plaaniväliselt istuda masina taha ja tekitada midagi pagarile sobivat. Ehk siis põll ja müts. Üks klassiõde oli arvanud, et tipsil ikka koka riided, aga …tegelikult kannab ka pagar põlle ja mütsi :) ja pagar paneb koogi peale maasikaid, kasutab küpsetistes sidruneid ja soolase piruka sisse paneb sibulat :)
Plaanivälise õmblustöö juures lohutas vaid see, et mul tegelikult ammu oli plaanis lapsele oma põll õmmelda. Nüüd on see olemas ja müts samuti.
Tänan ennast taaskord selle eest, et varun ikka kangaid koju. Nii saab teha asju ka siis, kui neid väga äkki tarvis on.
