Seekord tuleb siis viimane postitus meie hiljutisest reisist. Vahepeal tuleb kõik muud kiired asjad ära teha ja siis saab jälle siia mõne jutukese piltidega kribada.
Eelmine kord jäi jutt pooleli seal, kus me tulime Skansenist ära. Edasi läksime üle silla järgmisele linnasaarele ja eelkõige jalutasime mööda promenaadi ning nautisime Stockholmi arhitektuuri. Võib olla meeldib see veel kellelegi piltide vahendusel. Meile igatahes väga meeldis.
Kohe tuleb nurgake Rootsi Kuninglikust Draamateatrist
Üks hetk oli kuskil selja taga mingi mürts mürts ja musa. Arvasime, et mõni ” lahe vend” sõidab jälle oma autoga, nagu liikuvate kõlaritega, aga võta näpust. Stockholmi tänavatel sõidavad hoopis jalgratturid kõlaritega, ise laulavad kaasa ja tervel tänaval on lõbus :)
Püüan täna vähem kirjutada ja rohkem pilte panna. Mis sest jutust ikka. Meie jalutasime ja kui midagi silma jäi, tegin pildi. Nii tuleb siin sekka siis arhitektuurile ka silma jäänud Rootsi tootedisaini ja mõned lihtsalt vaateaknalt ilusad silma jäänud asjad. Enamus piltidega ruttan nüüd veidi meie teekonnast ette, aga nii on lihtsalt mulle sobilikum, et linnateema lõpetaks ära ja siis tuleks veel midagi.
Kevad tulemas, ise endiselt olen naine ja loomulikult jäävad silma ka kaunid rõivad. Teisiti ei saakski. /Sellest ma parem ei räägi, et endal kapis puhub tuul, aga täna vedasin välja kaks kangast ja kui aega jääb, saab neist paar rõivaeset./ Et mitte postitust üle koormata piltidega, siis…ainult kolm pilti, eks.
Vot sellised ägedad vankri kõrinad jäid ka silma.
Vahepeal kõndisin laste taga ja mõtlesin…küll on ikka tore, kui sul on vanemad vennad. See on ju nagu siis, kui…sa ei saa olla kunagi kurb, kui sul on õhupall :)
Ja akendelt vaatas vastu kevadet ja õues oli igal pool lilli
Kohe palju lilli. Eks seal oligi üldjoontes kevadisem, kui meil.
Tegelikkuses aga põikasime vahepeal Rootsi Kuninglikku raamatukogusse, ehk siis meie mõistes rahvusraamatukogusse.
Poeg oli seal ükskord käinud, ütles, et talle väga meeldis ja eks mul oli ka see väike tööalane kiiks küljes….seega otsustasime minna vaatama. Erinevalt meie rahvusraamatukogust, oli rootslaste maja märksa avatum. Piisas väravates küsida, kas võime vaatama minna ja ilma igasuguse jututa või dokumendita lasti meid sisse. Käi kus tahad, pildista mida tahad ja peaasi, et sa kenasti käitud. Panime oma üleriided ja kotid hoiukappidesse ning läksime ekskurseerima mööda maja. Auväärne hoone, millele on juurde ehitatud uus, kaasaegne osa.
Edasi läksime uude juurdeehitusse.
Väike puhkepaus – eks sel päeval oli juba kõvasti kilomeetreid kõnnitud.
Uues osas oli üks tore näitus.
Ja siin on siis selle suure raamatukogu makett. Eest ja tagant. Tagumisel poolel on siis näha ka juurdeehitus ja maaaluste hoidlate osad.
Inimesed, nagu ikka, teevad suurtes raamatukogudes tööd. Noormehed tegelevad digitaliseerimisega.
Ühe üldsusele ehk igava pildi panen siia ikka ka :)
ja edasi juba treppidest üles vanasse hoonesse tagasi.
Enne, kui me läksime raamatukogu kohvikusse laiaks lööma oma kodus aastaid vedelenud kohalikku raha( Kirke sai ülimaitsva smuuti ja meie kaks tahvlit väga head tumedat šokolaadi), veetsime veel aega sellise laheda interaktiivse seina ääres. Sai kuulata ja vaadata igasuguseid lugusid.
Lõpks oli käes aeg hakata liikuma tasakesi sadama poole. Aeg lausa ei karjunud ja nii läks meie seltskond parki mänguplatsile lustima. Ikka üks ees ja teine järel. Kes teeb suurema hoo ja kes mida oskab :)
Läbi hakkaski saama meie reisike. Laevas käisime kuulamas vana head Apelsini ja Kirke sundis mind tegema mõne tantsu :)
Mingil imelikul põhjusel, tahan ma Rootsi alati tagasi. Küllap siis millalgi jälle läheme. Selleks korraks aga sel teemal lõpetan.