Mis seal salata, see mõte on mul peas tiirelnud juba päris ammu, et prooviks teha ükskord seda papist karpi. Või laegast või kuidas kes seda nimetab. Olen hiilinud ikka neid kursuseid siin ja seal, kus karpi tegema õpetatakse….kas on koht vale või olen tööl valel ajal…ja kuidagi pole ma ikka ühelegi kursusele sattunud.
Nüüd oli mul vahepeal nädalake puhkust. Ooooo, milline rõõm ja nauding!!! Puhkus oli nii aktiivne ja sisutihe, et ühtpidi ma ei märganudki, kuidas see läbi sai, teistpidi täna tööle minnes oli tunne, et oleks nagu kuu aega ära olnud. Sellest võib järeldada, et puhkus läks täie ette, aga puhkusest ma kirjutan vast mõni teine kord.
Täna siis ikkagi sellest minu esimesest karbist, mis valmis – võta või jäta, just tänu puhkusele. Lihtsalt üks päev tundsin, et vot nii, nüüd tahan teha karpi ja kõik.
Mõtlesin, et mis tuumateadus see ikka olla saab. Pinnalaotust joonistada suudan vabalt – ehk siis ruumiline mõtlemine täitsa olemas ja arvutada vajadusel oskaks nagu ka…. edasi on juba puhas nikerdamine. Pisut mõtlemist, ports loovust ja paras annus täpsust.
Eks ma olen neid valmis karpe muidugi näinud küll ja küll. Põhiliselt ikka netis liikuvatel piltidel. Seda teadsin täpselt, millist karpi ma teha ei taha, milline stiil ei meeldi ja milline stiil mulle meeldib, või vähemasti võiks meeldida.
Materjale, millega karpi katta, saab samuti valida. Tekstiili sel korral välistasin, sest mõtlesin, et nõudlikuma materjali jaoks peaks ennem pisut ikka harjutama. Muidu mulle kangaga kaetud karbid väga meeldivad, aga las jah jääda midagi teiseks korraks samuti proovida. Edasi oli valikus tapeet ja käsitööpaber. Mõlemal omad head ja vead. Vinüültapeet on loomulikult vastupidav ja kauem kestev, aga nii nagu seinas, nii ka muus kasutuses…ma vinüüli ei armasta. Pabertapeeti mul kodus ühte sorti oli, aga sel päeval polnud selle mustri päev. Seega – üle jäi käsitööpaber. Pistsin pea oma paberivarudesse ja ilmnes, et ega mul suurt lehte paberit väga valida polnudki, aga see ainus, mis olemas oli, õnneks mulle meeldis. Ma ei saa öelda, et see on nüüd minu ainus stiil, sest olen tegelikult hoidnud oma mõtted vabad. Tean täpselt, milliseid karpe ma tegema ei hakka, aga sealt jääb üle veel palju selliseid mõtteid, mida võiks realiseerida ja pealegi, ei kavatse ma avada karbivabrikut :) Selle esimese karbi tegin ikka suhteliselt vabamõtlemisega ja just sellest materjalist, mida kodus hetkel võtta oli ja võtta nagu näha, suurt midagi ei olnud.
Kuid…oma esimese karbiga jäin ma väga rahule. Midagi untsu ei läinud ja kiiva ei kiskunud. Ilma jäin temast aga päris ruttu, sest tütar arvas, et temal on just seda ilusat karpi tarvis oma poolvääriskivikeste ja ehete jaoks :) Las ta siis olla lapse valdustes. Seda kõige esimest lapsukest ju tavaliselt ei raatsigi käest ära kinkida.
Igatahes mõtteid mul nüüd tekkis küll, esialgu iseenda tarbeks. Oleks vaja mõnede asjade hoiustamise jaoks stiilseid karpe. See tuleks muidugi esialgu kõik kenasti läbi mõelda. Et ikka millisest materjalist, millises stiilis ja kui suuri. Kas ühes tükis kaanega või eraldi kaanega. Lõpuks muidugi peaks mõtlema ka selle peale, kust leiaks rohkem aega :)
Igatahes selline see esimene sai. Pikem külg 14 cm, lühem 11 cm, kõrgus 5 cm. Sisuks 3 mm köitepapp. Pealismaterjaliks käsitööpaber. Kaunistuse nikerdasin ise.
Pilte sai päris mitu. No väike ahvivaimustus oli oma esimesest, ehk antakse andeks :)
