Pühadenädalal olime tipsiga mõlemad priid. Tema koolist, mina töölt. Ühel oli siis koolivaheaeg, teisel hiline talvepuhkus. Võtangi selle talvepuhkuse nädala lapse koolivaheajaga samal ajal juba teist aastat, et tema ei peaks üksi kodus redutama ja mina ei peaks ennast sassi mõtlema, mida talle iga päev ise tööl olles koju süüa organiseerida. Nojah, ja seda koosveedetud kvaliteetaega on ju ka tarvis siiski märksa rohkem, kui tööl käies jõuab.
Nüüd, olles juba tööl tagasi, on tore tagasi vaadata ja tõdeda, et oli ikka üks eriti aktiivne puhkus ja palju tegemisi. Laps jõudis sõpradega mängida, õues joosta, külas käia, külalisi vastu võtta…. Mina jõudsin teha neid asju, mida tööl olles väga ei jõua, koos saime ringi käidud ja pühi peetud. Kirke jõudis isegi ühe vaheajaks antud klaveripala iseseisvalt täitsa selgeks õppida kogu selle tramburai sees, sest sellist harjumust tal pole, et mõni päev klaverit ei harjutaks. Õnneks. Hetkel tundub, et minu töö selles osas on kenasti vilja kandnud, lapsele on harjutamisharjumus sisse juurdunud ja edaspidi on minu asi olla vajadusel vaid moraalseks toeks.
Aga siiski, kõigest enam vähem järgimööda.
Esimesel vabal päeval sõitsime koos poja perega Viljandisse. Ilm oli kevadiselt heitlik ja nii saime reisi kestel tunda päikest ja lumesadu vahelduva eduga. Enamuse ajast paistis tegelikult kevadiselt mõnus päike, aga aeg ajalt tuli ei tea kust üks tuisumöll ja samamoodi ta varsti läks tagasi – ei tea kuhu.
Viljandis käies käisime sees Pauluse kirikus. Ma pole teab mis ajast Viljandis üldse käinud, rääkimata sealsest kirikust. Suurepärane ehitis. Kaunis nii seest, kui väljast. Kui enamus meie kirikuid on üsna kõledad, siis sealne kirik jättis väga sooja ja meeldiva mulje, rääkimata sellest, et neil on seal väga hea suur Estonia tiibklaver ja korralik orel. Istekohtigi rohkem, kui üle tee asuvas Ugala teatris, tänu millele on selles kirikus palju häid kontserte.
Sel ajal, kui me seal jalutasime, tegi Viljandi muusikakooli klaveriõpetaja ja ühtlasi sama kiriku organist parasjagu väiksemate lastega seal proovi. Kirkel oli meeldiv võimalus esitada klaveril oma pala, mispeale õpetaja tuli kohe rääkima, et äkki ta saaks järgmisel päeval koos nendega kirikus esineda:D Meeldiv ja ootamatu ettepanek, aga paraku me ei jäänud Viljandisse ööbima. Õpetaja ei olnud kitsi kiitusega ja avaldas lootust, et nad siiski saavad millalgi, kui jälle tuleme ehk ühiselt musitseerida. Neil on seal tore komme anda kirikus esinemiseks võimalusi muusikakooli lastele, et saada rohkem esinemiskogemusi.
Kõige rosinaks avanes meil võimalus ronida Pauluse kiriku torni. Oli ikka tükk ronimist mööda kitsaid ja veel kitsamaid treppe, lõpuks kohe mööda üsna kitsast keerdtreppi, aga üks hetk olime üleval ja kui luugid valla lõime, oli õue kohe sealsamas. Õues oli parasjagu see tuisune hetk ja vaatamata kaasa antud binoklile me just eriti kaugele sealt ei näinud. Huvitav ja põnev oli ikkagi.
Peale seiklusi kirikus käisime söömas ühes toredas kohalikus pubis sealsamas lähedal ja varsti oli ees kojusõit. Väikeste lastega väga kauaks logistama ei saa jääda ja eks meil oli tegelikult Viljandisse veel muud asja ka.
Järgmisel päeval, ehk pühapäeval, korraldas Kirke oma paarile sõbrale kodus klaveripidu. Ettevalmistused hakkasid peale tal juba koos idee tekkimisega kena kuu aega tagasi. Meisterdas ja kirjutas hoolega kutseid, et kutsuda oma 4 head sõpra väikesele peole. Minule anti austav ülesanne meisterdada sõpradele kinkimiseks väikesed kommituutud.
Tükk aega oli ainult kuupäev lahtine, aga ükskord sai paika seegi. Koolivaheaja esimesel pühapäeval see peoke igatahes toimus. Kohal olid kaks klassiõde/muusikakoolikaaslast. Üks sõbranna oli kodus pisut haige ja üks sõber ei saanud samuti tulla- tuli teisel päeval.
Lastel oli lõbus ja mis mulle rõõmu tegi oli see, et neil on ikka tahet ja rõõmu koos musitseerida. Mängisid klaverit ja mängisid viiulit, mängisid koos.
Siit hargnes muidugi lahti üks teema, mis meil ammu üleval olnud. Nimelt, kui Kirke hakkas muusikakooli katsetele minema, valis ta sügavalt klaveri ja viiuli vahel. Kord oli üks peal, kord teine. Ma ei teagi, mis lõpuks teda mõjutas valima klaverit, aga klaveri ta valis ja on selle valikuga olnud ka väga rahul. Mis seal salata, ka mina ise olen rahul. Kui oled laulev inimene, on hea klaverioskus alati boonus ja eks klaver on nii või naa baas kõigele muule. Kui sõbrannad külas käisid, meenus talle aga jälle see viiulikiiks ja muidugi asus kohe katsetama, kuidas ikka poogen keeltel liigub ja mis häält teeb. Veidi instrueerimist sõbratari poolt ja saigi täitsa korraliku hääle kätte. Viiulist, tuli välja, seda polegi nii lihtne kätte saada. Proovisin ka, aga peale käuksu ei tulnud sealt mul midagi :P Ja eks sealt kerkis meil jälle see viiuliteema ikka päevakorda. Paistab, et kätte istub tal pill hästi ja sõrmed on ka sellised parajad viiuli jaoks. Kiiresti ei käi meil aga need asjad mitte sugugi, nagu tunduda võib. Teema võib ju üles kerkida, aga see ei tähenda seda, et see päevapealt edasi areneb. Praegu käsil alles teine õppeaasta muusikakoolis ja tuleval aastal saaks lisapilli valida ja see ei tähenda, et selle üle ei võiks laps mõtteid mõlgutada juba praegu. Temas seda tahet ja muusikarõõmu jagub ja kui ta jaksab, las võtab endale midagi lisaks. Mina olen ise pigem selle poolt, et las olla üks pill, mida harjutab korralikult. Hiljem on alati võimalik tahte korral midagi veel õppida. Pealegi, praegusel ajal ei ole lisapill enam kohustuslik. Minu muusikakooli ajal puudus võimalust lisapilli mitte õppida. See on igatahes aga fakt, et kui ei viitsita harjutada põhipilligi korralikult, siis lisapill ei oma üldse mõtet. Nendel lastel, kellele pidev harjutamine pole vastuvõetav, ongi arukam õppida ainult ühte pilli. Kirkel on kevadeni rahus aega mõelda ja küll siis paistab, mis ta otsustab.
Vahepeal leidsid piigad aega õues joosta ja toas lauamänge mängida.
Õuest tulles said kõik rõõmsalt smuutit nautida. Siiani olen ma kohanud väga vähe neid lapsi, kes smuutit nähes ei rõõmustaks.
Üks hetk oli aeg sealmaal, et lapsed tahtsid esineda. Tulemas oli kontsert. Kõigepealt revideeriti Kirke riideid ja kõik leidsid endale midagi meelepärast selga. Siis toimus harjutamine. Ühel pillil, teisel pillil, vahepeal tantsiti…
Ettevalmistus kestis päris tükk aega ja selle aja sees käidi kilgates mööda trepikoda naabrinaise lapsi kontserdile kutsumas. Naabrinaine ise oli trennis ja pereisa ka kuskil ära, aga see eest oli perepoegadest üks saadaval :D Tema vaeseke aga ei julenud sellise kilkava plikadebande kontserdile tulla.
Õnneks tuli meile koju rahvast juurde ja nii võis kontsert alata. Kõik mängisid kaks pala. Oli teadustaja ja oli suur aplaus.
Ühesõnaga tralli jagus pikaks ajaks ja tegelikult lausa hommikuni. Öösel lapsed õnneks magasid, kuigi mina jäin küll enne neid magama :D
Järgmine tore ettevõtmine sai olema spa – külastus. Broneerisin meile toakese eelmise nädala lõpus Tallink SPA-sse ja sinna me läksimegi. Valik osutus selliseks, sest tahtsime olla kesklinnas, kus soovi korral lihtne realiseerida muidki mõtteid.
Teisipäeva hommikul sõitsime Tallinna, saime kätte kella 14 paiku oma toa, vahetasime riided ja läksime ujuma. Kirke on ikka päris veehull inimene. Umbes kella kolmveerand kolmest saime me vette ja veest välja tulime lõplikult kell kümme õhtul, kui basseinid ööpuhkusele läksid. Vahepeal käisime korra toas kergelt söömas ja kohe tagasi ujuma. Minul hakkasid küll saba ja uimed lõpuks kasvama, aga lapsel oli rõõmu ja lõbu laialt. Peale ujumisoskuse omandamist ujub tips nagu hüljes ja pidev sukeldumine paneb loomulikult ema ärevalt ringi vaatama. Peab ju jälgima, kus see peanupp jälle on ja kas ikka vee alt välja jõuab.
Õnneks oli tal ikka viitsimist vahest ka mõnes mullivannis logeleda või saunades koos minuga käia.
Nädala sees spa-tamisel on oma võlu, sest siis pole seal üleliia palju rahvast. Jutu järgi oli seal kesklinnale omaselt soomlasi, kuulis vene keelt ja piisavalt emakeelt. Kui aga keegi üldse kohati häiris, siis…kahjuks seekord just kaasmaalased. Üldjoontes oli aga meil ääretult lahe õhtu. Tegime möllu ja ujusime – ikka sees ja õues. Mul kästi ka pommi hüpata, sest peakat mina ei ole nõus hüppama :D Meile mõlemile meeldib seal spa-s just see, et on olemas ka välibassein.
Veemõnusid nautides jäin ma seal mõtlema ühele teemale, millest lugesin hiljuti raamatus. Nagu eelpool mainisin, oli rahvuseid seal erinevaid, kuid üks hetk istusid meie kõrval mullivannis ema , isa ja umbes Kirke vanune tüdruk ning hakkasid meiega juttu ajama. Tuli välja, et nemad Rootsist. Uurisid, kas majas on veel basseine peale silma all olevate, küsisid, kas Kirke oskab inglise keelt? Saime selgeks, et mõlemad lapsed õpivad võõrkeelt alles esimest aastat, uurisid, kust meie pärit oleme jne.
Pärast jäin mõtlema selle üle, et keegi teine ei kõnetanud, peale rootslaste ( ise ka muidugi mitte) ja siis meenus see loetud raamat – ” Minu Rootsi” – kus just kirjutas autor sellest, et rootslane on väga avatud ja hakkab alati vestlema, ka võõraga ja tema huvi ongi ehe ja siiras. Siis hakkasid meenuma ka need Rootsi reisid, kus hommikusöögi lauas hakkasid sinuga vestlema võhivõõrad inimesed…ikka just rootslased :) Tegelikult on ju tore. Me võiks isegi olla avatumad ja suhtlevamad.
Lõpuks saabus siis aeg basseinidest välja ronida. Kirke tegi seda loomulikult kahjutundega, mina, mis seal salata, pisukese ohkega, et lõpuks saab veest välja. Mmm, kui mõnus oli ronida hommikumantlisse ja kepsutada 4 korrust ülespoole oma tuppa puhkama. Mulle kuidagi kohe ei meeldi see peale ujumist riietesse ronimine ja õue minemine. Eks sellepärast lapski tahtis minna spa-sse just ööbimisega. Miks me liftiga ei läinud? Aga miks peaks? Treppidest käimine on kasulik. Toas tegime väikese õhtusöögi, kes vaatas telekat, kes luges ja varsti saabuski juba öö.
Hommikul polnud pikka mõtlemist. Varakult üles, käisime söömas rootsi lauas hommikusööki ja kohe basseinidesse tagasi. Hotellikülastajatele on need avatud juba õnneks kella kaheksast. Alguses oli peale meie seal vaid 2 inimest, aga varsti oli rahvast juba pisut rohkem. Sulistasime mõnuga pea lõunani, kuni saabus aeg panna asjad kotti ja öelda selleks korraks suplusmõnudele head aega ja järgmise korrani.
Ilm oli päikeseline, Kirkel soov vaadata ühte lastefilmi – “Zootropolist”. Viisin lapse just algavale seansile Cocacolakinosse ja ise istusin selle aja kohvikus ning lugesin raamatut. Film läbi, käisime Cubanitas söömas ja liikusime edasi Solarise keskusesse, et vaadata sealses kinos filmi, mida tahtsin mina näha. Oli selline kerge film, aga mõnus vaadata. ” Kõik teed viivad Rooma”.
Ühesõnaga õhtuks olime lõpuks kodus. Kõvasti puhanud, veidike väsinud ja koju jõudmise üle rõõmsad.
Mis veel puhkusenädalasse jäi? Lapsel ikka sõbrad külas ja ise sõprade pool külas. Mina sain lugeda, sest mis puhkus see on, kui lugeda ka ei jõua ja muidugi tegin mõned kiired tööd ära, mis ei kannatanud oodata. Loomulikult olid meil kevadpühad, värvisime mune ja veetsime mõnusalt aega. Looduses käisime samuti.
Sõber Kert käis külas
Kokkuvõtvalt siis seda, et kui õiges proportsioonis puhata ning tegutseda, tundub nädal puhkust pikemana, kui ta tegelikult oli ja tööle/kooli sai minna päris rõõmsana.
Ah jaa, kui jutt oli koolivaheajast, siis loogiliselt lõppes ju ka kolmas veerand. Kuidas? Väga hästi! Endiselt viielisena, kuid sellele vaatamata olen ma ikka seda meelt, et lapsi ei peaks üsna mitu aastat koolis hindeliselt hindama vaid oleks tore saada kirjeldavat hindamist.