Ma olen oma kappi vaadanud suure ahastusega juba tegelikult üsna tükk aega ja aegamisi tekkis selgus, et ega midagi seal kapis paremuse poole iseenesest ei muutu. Tuleb hakata lõpuks enda peale mõtlema. Nii ma siis võtsin möödunud nädalavahetusel plaani, et õmblen endale kaks kleiti.
Lõppes asi sellega, et ….ka muud oli tarvis nädalavahetusel teha – nagu näiteks pilditöötlus, lapsega ratastega sõitmine, talveasjade korrastamine ja osaliselt talvepuhkusele saatmine, mingite asjade parandamine jne. jne. Nii jõudsin kahe kleidi asemel valmis siiski vaid ühe. Teine on idee tasandil paberil ja kangad ootavad kääre.
Igatahes olen ma rahul, et sain juba ühegi valmis. Küll saab siis järgmine samuti ja mine tea, ehk ka ülejärgmine ja üleülejärgmine…. Mul on kevad käes ja kleidiisu peal ning tühi kapp soosib otseloomulikult õmblustegevust. Ma ei lähe niikuinii poodi ostma neid kalleid rõivaid, mis mulle enamasti ei meeldi. Investeerin parem kvaliteetsesse ja nägusasse kangasse ning personaalsusesse.
Pildid tegi tütretirts, kes on tegelikult haige ja käte värinal tegi paar klõpsu ära. Huvitav tegevus viis korrakski mõtted paha – olla olemiselt mujale.
Selline ta sai. Materjaliks – pehme trikotaaž. Tegumoeks täiesti tavaline särkkleit ja lõige pärit ühest minu lõigete kotist. Kust ajakirjast ta kunagi sinna sai, seda ma ei mäleta, aga küllap see pidi olema mõni Burda või Ottobre. Varruka otsad ning kaelus musta trikotaažiga kanditud. Kanda saab vööga ja vööta. Ja sellise kummalise pikkusega kleiti pole mul elus vist kunagi veel olnud. Lõiget kasutasin ainult ülemist osa ja varrukat. Ülemine osa siis tavaline särgi tüüpi lõige ja seda oli pikkuses umbes 25 cm – ehk siis mingi lõike passe. Edasi lähenesin kangale loominguliselt koos kääride ja cm – paelaga, ilma igasuguse lõiketa :D
