Et siis eile saime laulukarusselliga ühele poole.
Kangust oli kõvasti ja vaatamata kehvale enesetundele, läks tütarlaps lavale ja andis endast sel hetkel parima, mida suutis. Enne kontserit käisime arstil, kus sai diagnoosiks ägeda kahepoolse kõrvapõletiku. Nohu, köha ja lukkus kõrvad olid laval lapse seltsilised, aga ta ei teinud neist väga välja.
Ägedad laulustuudio tüdrukud saavad kõik asjad juba ennem korda, kui appi tõttav noormees kohale jõuab
Väikesed kõikumised olid olemas, aga üldkokkuvõttes esines väga kenasti. Õpetaja oli väga rahul ja see on peamine. Kõige asjalikumalt žüriiliikmelt sai maksimumpunktid ja see teadmine oli ka väga oluline. Kokkuvõtteks tuli eripreemia. Vanusegrupis osales 13 poissi ja tüdrukut.
Ma ei hakka kommenteerima ei osalejaid ega tulemusi. Mõtisklen pigem selle üle, mis mõtted mul kontserti kuulates tekkisid.
Ma olen tänulik, et meie õpetaja Thea õpetab oma lapsi kasutama puhast, selget häält. Ta ei õpeta lapsi röökima ega oma häält rikkuma. Ta õpetab oma lastele õiget fraseerimist, korrektset diktsiooni, õiget hingamist ja väärikat lavakäitumist. Ta oskab lapsi saata õigesti ja nendest mitte üle mängides. Õpetaja – saatja ja laulja vahel toimub laval dialoog. Ta ei mängi lastele laulutoeks saates meloodiat ja annab sel viisil žüriile (kes oskab, kui oskab, seda kuulata) võimaluse hinnata lapse toimetulekut.
Mis edasi saab, on puhas juhus, žürii kompetentsi küsimus ja subjektiivne arvamus.
Ok, üks asi, millega on mul keeruline harjuda ja see on jalgade hoiak, mis on hea laultehnika jaoks oluline. Muide, Alexandri tehnika õpetab ka just nii lauljaid seisma. Peab vist lapsele esinemise ajaks pika kleidi selga panema :D Sellepoolest mulle laulustuudio kostüümid kohe meeldivad.
Tehtud! Nüüd on meie plaanides terveks saamine.
Žürii tunnustus käes