Mulle meeldivad seljakotid. Praktilised ja mugavad. Kui vaja midagi tassida ja kuskilegi jalgsi liikuda, siis kordi mugavam, kui midagi käe otsas või õlal vedada.
See konkreetne seljakott on mind kenasti teeninud ma arvan üle 10 aasta kohe kindlasti, varsti hakkab lausa 18 vist saama. Täiesti lihtne, puuvillasest tugevamast kangast.
Mingi aeg tagasi hakkas siin aga väsimuse märke näitama. Lagunes siit ja sealt, mõned väljapestamatud plekid olid tekkinud peale…ühesõnaga tõstsin ta kõrvale ja mõtlesin, et jaaaaa, on aeg hakata tegema uut seljakotti. Nüüd laupäeval jäi ta mulle jälle näppu ja vaatasin teda pikalt……ning otsustasin, et ei veel, mittemingisugust pensionipõlve kotile – läheb renoveerimisele :)
Nii võtsin siis välja oma trikotaažkangaste jäätmekoti ja sorteerisins sealt välja mõned lapid, millest ringid lõigata.
Lappisin siit ja sealt, tugevdasin kotisuud ja tegin mõned uued nööpaugud paela jaoks, õmblesin üle traksikinnitused ning kott jälle kasutamiseks valmis. Mõtlesin korra, et õmbleks ringide südamikeks veel värvilise nööpe, aga siis mõtlesin, et nendega on kole hea igale poole kinni jääda ja ehk ikka pole hea mõte. Igatahes ma veel mõtlen selle üle, sest nööpe peale õmmelda annab ju igal ajal.
Nii armas! Mulle ka seljakotid meeldivad.
Nii ilusat kotti oleks olnud tõesti patt pensionile saata. Vaatan teda ja kohe assotseerub Viljandi folk :)
Aitäh, kallid naised :) Ma nüüd ise ka väga õnnelik, et puhusin oma armsaks kantud kotikese uuele elule ja saame koos jälle hulga aastaid kõndida :)