Kui ma reedel töölt koju jõudsin, oli lapsed juba kodus ja lustisid. Klaverimäng kostis poolde treppi. Kirke õpetas sõbrannale väikest loojupikest, sest sõbrannale nii väga meeldis klaver ja tahtiski kohe midagi õppida. Minumeelest puhas positiiv, kui lapsi midagi nii väga huvitab. Mingi aja pärast läksid lapsed õue ja mina läksin samuti nendega seiklema, sest lapsed arvasid, et teeks pilti. Mulle otseloomulikult meeldis see idee, sest mis oleks veel parem töönädalast väljalülitamise viis, kui et teha midagi, mida väga armastad. Ehk siis fotografeerida. Nii me seal siis ronisimegi üle kraavide ja luurasime võsas.
Siiras sõprus on midagi ülimalt nauditavat ja armsat, et seda pildile püüda.
Kevadet märkasime…loodust uurisime…
Suurepärase päikesepaistelise õhtu lõpetuseks saabus ei tea kust üks suur must pilv külma tuulega. Hakkas sadama….ja taevasse tekkis ilus vikerkaar. Õnneks olime sel ajal kenasti toas.
