Ma naudin neid nädalavahetusi, kus kasvõi ühel päeval saan olla kodus ja nii, et õnnestub ka midagi õmmelda. Oma perele.
Seekord sai tütar endale särtsaka ja lustaka mummulise tuunika. Saab kleidina kanda ja saab retuusidega kanda. Laps soovis just sellise pikkusega.
Mummulisele kirevale kangale sekundeerib mõnusalt türkiissinine. Sellest sai alumine äär, varrukakandid ja kaeluse kant. Kaelusesse õmblesin samadest kangastest lõbusa kaunistuse, mille südamikuks pisike nööp. Tütrel hea meel, et soojemateks ilmadeks nüüd midagi lühikese käisega selga panna ja endal hea meel, et minu ilusate kangaste hunnikust jälle üks kangas rõivaks saanud.
Lõikeks on ikka ja jälle seesama kaelaaugu ja käeauguga lõikejupike, mille järgi lõikan trikookangast asju nii ednale, kui lapsele. Lihtsalt mõõta tuleb kogu aeg – kellele kust sisse võtta ja kellele kuhu juurde panna.
Ja loomulikult on pildistamine alati väga lõbus tegevus :)
Ilus. :) Vägisi tahaks öelda “numpsik” – vist sellepärast, et oma poisile ma seda enam öelda ei saa, ta põrnitseb mulle selle peale augud sisse. :P Siis numpsitan teiste inimeste lapsi. :P :) (Ja laon emotikone. :P )
Aitäh, armas Piret :) Mina vaatan oma jaole auke sisse, kui iga asja peale tuleb ooomaigaad, kui nummi :D Nummi mind ei segagi, aga see ooomaigaaaad, see ajab sügelema :D Emotikonide vastu mul allergiat pole :P