Minu vaieldamatud lemmikud on kõik triibulised ja täpilised kangad ja seda juba iidsetest aegadest. Rõivaste kandmisel armastan ma eelkõige mugavust. Kleidid on toredad ja neid ma kannan suure rõõmuga, aga mitte vähem armastan ma selliseid lohvakaid särk – pluus-tuunikaid.
See triibuline kangas on oodanud, nagu enamus mu kangaid, üpris kaua oma õiget aega ja kui aeg saabus, teadsin ma täpselt, mida temast teen. Materjal on hästi pehme ja õhuke puuvilltrikotaaž, aga sellist luksuslikumat tüüpi, hästi sile. Haarasin ta kunagi Abakhani restikorvist ja tõttöelda, sellist mõnusat trikood, mis seljas nii siidine on, ostaks kohemaid juurde.
Panin kanga peale selle minu klassikalise lõike, pikendasin õlga kimonoks, lõikasin käeaugu pikkuse ja pluusi laiuse käsikaudu ja oligi olemas. Küljed lõikasin teadlikult veidi pikemateks, ehk siis alläär kergelt kaarekujuline. Tükid kiiresti kokku, overlokiga puhtaks. Alumise ääre ja varrukate servad teppisin kahetipulise nõelaga, kaelus kanditud põikitriibus ja samuti tepitud maha kahetipulise nõelaga. Eile käisin selle kleidiga linnas ja peal oli peenike must lakkvöö. Täitsa kobe oli. Lihtne, aga hullult mugav riideese.
Pildid tegi tütar ja mina lihtsalt püüdsin kaamera ees mitte väga lõdiseda, sest täna õhtul oli õues ikka väga jahe.
