Teen nüüd väikese tagasivaate kevadesse, kuhu jäi kooliaasta lõpetamine. Et siis kuidas on läinud?
Hästi on läinud, ilmselgelt isegi väga hästi. Ilma ponnistamata ja jõudes kiire elutempo kõrvalt ka sõpradega mängida, on kooliaasta lõpetatud puhtalt viitega. Kui ka ei oleks, oleksin ma ikkagi rahul. Tähtis on vaid see, et laps ei õpiks alla oma võimete ja säiliks kooliskäimise rõõm. Kõige selle viitemere kõrval näeksin ma aga ikkagi vähemalt algklassideski pigem seda kirjeldavat tunnistust, mis sulaselgelt, toob õpetajale juurde lisatööd, aga minu, kui lapsevanema jaoks oleks palju selgitavam, kui üks hinne. Ka lapsele endale ütleks kirjeldav tunnistus enam, kui hinne. Lisaks sellele, kujutan ma ette, võtaks see lastel enne kontrolltöid nn kahe hirmu ära ja rahuliku südamega saavad ka kõik tööd tehtud alati paremini. Ühesõnaga mis seal salata, see hinnetekeskne maailm pole mulle sümpaatne. Viielise lapse emana ehk polegi mul väga vaja neid hinnete lahtikirjutamisi, aga kellel õpiedukus kasinam, oleks kindlasti see väga hea.
Kuid, ega ma sellest ei tahtnudki suurt rääkida ja veel vähem tunnistusi ning kiitusi laiali laotada. Pigem ikka nendest kooliaasta lõpus toimunud toredatest kontserditest, kus paljud lapsed esinesid ja vanemad said nende esinemisi nautida.
Ma olen viimasel ajal teinud kontserditel vähem pilte, kui varem, sest enamasti hoopis salvestan lapse etteasteid. Väike videoklipp annab talle endalegi kunagi hiljem toredama emotsiooni, kui ainult pilt ja eks mälestuste tarbeks neid ülesvõtteid saab tehtudki.
Kõigepealt oli laulustuudio kevadkontsert. Tore ja meeleolukas nagu ikka. Palju auru läks neil suvise maakonna laulu- ja tantsupeo repertuaari õppimisele, aga selle kõige kõrval jõuti ka muid laule õppida ja solistidel loomulikult omad laulud varnast võtta.
Alati vahva eelkoor
Mudilaskoor
Solistina laulda paistab olevat lausa naljakas
Mehine poistekoor
Lõpetuseks laulsid mudilaskoor ja poistekoor täitsa koos
Mis oleks üks pidu ilma kringlita
Kohe järgmisel päeval tuli meil taaskord olla samas saalis – käes oli muusikakooli kevadkontsert. Selle kontserdi kava on alati väga sisukas ja tihe, sest nii palju vahvaid lugusid on lastel õpitud ja eks kool püüab panna kavasse ka väga erinevaid pille ning kooslusi, et pealtvaatajatel oleks huvitav kuulata.
Kirkel oli sel korral vastutusrikas kontsertmeistri roll ja tema saatis klaveril oma klassivenda, Kerti. Meie väga staažikas klaveriõpetaja pidas seda igatahes väga harva esinevaks koosluseks, kus kontsertmeister ja solist on mõlemad alles nii noored :) Tore ja arendav kogemus lastele. Orkestripillidel on tegelikult algusest saadik palju võimalusi harjutada koosmängu, aga klaveriõpilastel enamasti see võimalus puudub või on väga minimaalne.
Kokkuvõtteks – kontsert oli väga ilus. Lapsi musitseerimas näha on väga ja väga vahva.
Klaveri taga eelmise aasta lõpetaja, akordionil õpilane ja plokkflöödiga laste õpetaja
Väikeste viiuldajate ansambel
Need flöödipiigad läksid sel aastal muusikakoolist lendu
Väga kaunilt lõpetas tänavu muusikakooli ka see noor pianist
Trummiansamblit ei näe laval just iga kord
Alati naerusuine ja väga andekas Kõu lõpetas samuti muusikakooli
Noormees ksüllofoniga
Kirke ja Kert
Esimest aastat kitarri õppival Ketlinil aitab enne esinemist jalga seada tema kitarriõpetaja
Viimasena sel õppeaastal olime muusikakoolis klassikontserdil. See on siis selline kontsert muusikakooli saalis, kus mängivad ühe õpetaja kõikide vanuseastmete õpilased ja kuulama on kutsutud lapsevanemad ning lähedased. Kontserdil osales üks teine klaveriõpetaja ka mõne oma lapsega, aga enamus olid siiski meie õpetaja õpilased.
Nii saigi õppeaasta läbi. Teine klass koolis ja muusikakoolis edukalt lõpetatud. Viimasele kontserdile järgnes mõnus koossöömine ja siis oli suur vabanemine :)
