Millalgi mai keskel oli mul tarvis sõita Tallinna, sest täiendamist vajasid paberivarud ning kangapoodidest tuli otsida kindlat värvi tülli. Selleks hetkeks oli mul aga hinges üks korralik kass – tunne, ehk siis täpsemalt – ma tundsin väga puudust merest. Nii ma siis olingi linnas asju ajamas ja lisaks siht silme ees, et mere äärde pean ma saama ja punkt. Ei ole midagi teha, kui meri on ennast sinu külge pookinud juba lapsepõlves ja ei kavatsegi lahti lasta. Eks siis igal võimalusel ma teda tervitamas ise käingi, sest hoidku taevas, et see meri ise meie juurde tuleks. Ei oleks vist väga hea plaan. Praegu siis, hilisõhtutel, peaaegu öösel, kriban vaikselt järgi postitusi, mis kiirel ajal tegemata jäid.
Rongilt tulles võttis mind vastu kõigepealt õitemeres park.
Imeilusad, roosad ja valged õied vaheldumisi ja neid oli palju, väga palju.
Kui kõik ostusoovid täidetud, olingi otsaga Narva maantee tagumises otsas, kust viis loogiline tee Kadriorgu. Mulle on Kadrioru park alati meeldinud – park ise ja pargi ääres olevad ilusad puitmajad.
Härra Poska isiklikult tuli vastu!
Tiigi peale oli tekkinud vahepeal igasuguseid kujutisi. Küll oli seal tantsijaid, värvilisi kiile ja samblakattega paatki paistis eemalt.
Mõned majad jäid pildile, kui pargist mere poole suundusin.
Lõpuks ta minu ees sinaski, meri…. ega ma väga kaugele saanud aega minna, sest kindlaks kellaajaks pidin kodus tagasi olema, aga tore, et sellegi väikese aja suutsin näpistada enda jaoks.
Linnarahvas oli loomulikult juba nina päikese poole pööranud :)
Laevad tulevad aga ikka koju tagasi…
Kui suur amps merd sai mälusse pakitud, oli aeg minna tagasi rongi peale. Enne jaama jõudmist vaatasin üle Tornide väljakul oleva iga-aastase lillenäituse. Eks on paremaidki seal nähtud, kuid tore, et vaevutakse ikka linnapilti mitmekesistama.
