Ma räägin nüüd ikka tegelikult enda eest rohkem. Tegelikult ka. Meist kolmest olen mina absoluutselt kõige laisem ja ebakorrapärasem, kui asi puudutab sporti. Tean, et peab, aga ikka leian sada vabandust, miks mitte jälle ennast käsile võtta. Perioodiliselt ma saan täiesti rajale ja siis mingil x põhjusel jääb mõni päev vahele ja….noh, läks jälle nagu läks. Noorem poeg on mul väga sportlik, ma parem kohe ei räägigi. Puhas eeskuju ja utsitab meid ka veel takka. Et utsitamisest vähe poleks, siis helistab ja kontrollib, kas ma ikka tegin seda ja toda ja siis tekitab mulle piinlikku olukorda, kui ma pean tõdema, et mmmmm pole tükk aega võimelnud näiteks. Ma ju ei saa lapsele valetada, et jajah, ikka võimlen. No ei saa. Valetamine ei ole kohe üldse minu teema. Kui ei võimle, siis ütlengi nii. Kirke on kooliperioodil kohe väga tubli, käib 3 x nädalas trennis ja no suvel ta jookseb niisama palju ja sõidab rattaga ja ujub. Sel suvel on treener andnud neile trennipäeviku ja peavad suvel igasuguseid asju tegema. Nii me siis võtamegi neid asju ette koos, et lapsel lõbusam oleks ja minagi ennast välja ajaks :) Mõni kord, kui poeg linnas kodus käimas, tuleb tema samuti meiega kaasa.
Üleeile me just siin lapsega tegime õhtul peale kümmet ühe kiire 7 kilomeetrise ringi ratastega, siis jooksime veel 1 kilomeetri ( ausalt, rohkem ei viitsinud ) ja siis mõned kätekõverdused otsa. Rippuda rööbaspuudel ei õnnestunud, sest hull kaste oli torud märjaks teinud ja kuivata või mitte, libised ikka alla :) Pärast sõime preemiaks mitu peotäit metsmaasikaid. Metsaradade ääres neid kõik kohad täis.
Ükskord nägi meie kolme trenn välja umbes nii :)
Kirke rippus, kaua rippus. Minust jaksab ta kõvasti rohkem rippuda :(
Poeg ripub peaaegu seistes. Pikkade inimeste rõõm.
Poiss pani kribinal ühest otsast teise…
…ja Kirke krabinal nagu ahvike talle järgi. Mina nii ei jaksa üldse. Äkki üks päev jaksan, kui hoolsamini trenni teen. Ma ei kaota lootust.
Kirkele meeldib üldse igatepidi rippuda ja kukerpallitada torudel.
Ja kätekõverdused ikka ka. Venna õpetas kenasti, kuhu need küünanukid peavad ikka vaatama, et õige oleks ja luges kordi :D Kirke tegi tõsisele tegevusele vahele nalja ka.
Selliseid harjutusi vaatame meie Kirkega ainult eemalt. Sinna üles ei jaksa me ikka kuidagi ennast rippasendist vinnata…
Peale igasuguseid harjutusi ja trikke läks Kirke igatahes üles lebotama ja et kõigest sellest veel vähe ei oleks, tuli hakata mäest üles ja alla jooksma
Iga kord, kui alla tagasi jõudis, kontrollis venna pulssi ja ütles, millal uuesti aeg üles joosta
Jah, igatahes on see väga hea, kui instruktor ja taganttorkija omast käest võtta.
Mina märkasin õnneks isegi vesiroose :)
