Tänavune suvi pole meil vihmaveega kitsi olnud. Tuleb seda vihmakest ikka hooga söögi alla ja söögi peale. Ma ei saaks öelda, et see midagi meie tegemistes ära seganud on, õnneks. Kõik käimised käidud, tegemised tehtud ja vihmahood pole meile takistusi seadnud. Pigem saab öelda, et sajab viisakalt siis, kui ma olen terve päeva siseruumis tööl ja siis on tõesti nii, et – las kallab! Laste tegemisi, nagu elu näitab, ei takista aga vesi hoopiski. Nemad võtavad asjast parema poole ning esimesel võimalusel kepsutavad õue kas vihma kätte või lompidesse lustima. Papist ju pole ning riided saab pärast pestud ja kuivatatud.
Reedel oli taaskord selline sajune päev, aga kuidagi õnnestus mul hommikul vihmata tööle saada, lõuna ajal vihmata söömas käia ning peale tööd kuivalt koju jalutada. Vahepeal kusjuures kogu aeg sadas. Müristas ja välgutas ja kallas. Koju jõudes vaatasin, et laps on koos sõbrannega maja taga lombis asjatamas. Tegin kiire tiiru tuppa fotoka järgi ja läksin lapsi pildistama. Kui ei sajaks, siis ei saa ka selliseid lõbusaid plärtsupilte teha.
Enne lompides kargamist tuleb loomulikult teisaldada väikesed konnakesed ohutusse paika :)
Kui ma neid seal sedasi kargamas vaatasin läbi kaamerasilma, siis tegelikult tuli õudne tahtmine endalgi visata väärtasjad nurka ja minna lastega kepslema. Nojah, aga see alalhoidlikum mina otsustas siiski sel korral kuivaks jääda ja hoopis lastest pilte teha. Mis ei tähenda üldsegi seda, et ma varem pole nii teinud ja edaspidi enam nii ei tee :P Mmmmmm, ilmselt valin lihtsalt veidi vähem porise lombi.
Peale vihma on loodus kuidagi eriti värske, ergas ja värviline ja kõik taimed on täis kaunilt pärlendavaid vihmapiisku.
Lapsed aga jätkasid vettehüppeid
Kuid…lõpuks saab isegi lastel isu täis ja tundub, et tuleb lõpetada. Igal juhul rõõmust säravad silmad ja naerul suud on seda möllu väärt ja küll pesudki saab pärast pestud.
Lõpuks oli käes aeg kallata kummikutest välja vesi. Eeeee, ega neid kummikuid polnudki enam märjast peast liiga lihtne jalast kätte saada. Ütlesin lapsele, et mis sa hädaldad, tõmba aga jalast ära, aga pärast sikutasin ikkagi ise ja kummikute jalast saamiseks tuli näha päris kõvasti vaeva.
Lõpuks arvasid neiukesed, et teeks mõne rahuliku ja viisaka pildi ka. Nähakse ju üksteist enamasti suvel, sest kooliperioodil käib sõbranna vanaema juures meie majas harvem.
Kaua nad muidugi poosetada ei viitsinud, sest jälle oli kiire minema lipata ja edasi mängida, aga midagi me ikka tehtud saime.
Viimasena läksid lapsed veidi saialilli uurima. Et teeks õhtul teed või mis neist veel teha saab…noh ja kui juba lompidest tulles ollakse üsna märg, siis hakkab vaikselt jahe ja mõtted kisuvadki tuppa sooja.
Saatsin lapsed siis tuppa ära. Ise jäin vaatama, mida ilusat mu usinad naabrid kõik aiamaadel kasvatavad. Oleks nad sama laisad, kui mina, poleks mul mittekuimidagi maja ümber pildile püüda. Teinekord peale pikka tööpäeva on aga oh kui hea minna siiasamasse maja kõrvale õue ja veidi pilti teha. Tuppa tagasi minnes on juba tööpäev unustatud ja mõtted selged.
Need järgmised on võõrasemad, aga sellised hästi väikese õiega. Minivõõrasemad vist ja väga armasad.
Ja veel valgeid ja punaseid õisi ning oligi aeg tuppa minna.
