Eks nagu tavaliselt, sünnivad minu uued riided enamasti siis, kui olen fakti ees, et midagi pole selga panna. Ei olnud just paremat sorti avastus, kui tõdesin mõni päev enne poja pulmi, et …aga mida ma selga panen? Arvestama pidin ma ju sellega, et ema/ämm võiks kena välja näha ja samas, pidi mul olema mugav pildistada, sest fotografeerimine pulmas oli minu rida. Nii ma siis sügasin kukalt ja vaatasin oma kangakappi, et mida sealt võtta on. See sai mulle kuidagi selgeks, et tuleb teha pikk seelik. Pükstega ma ei kavatsenud pulma minna ja lühema kleidiga ei tunne ma ennast pildistades mugavalt. Jõuad sa siis jah kogu aeg mõelda, et ega nüüd juhuslikult kuidagi kükitades pesu ei paista või poos pole väga kummaline.
Kõigepealt sikutasin välja ühe jupi virsikukarva batisti. Mõnus, 100% puuvillane ja kerge ning õhuline. Järgmine mõte oli see, et vähemalt ülemine osa tuleb teha kahekordne, sest muidu paistab see õhuke kangas läbi. Edasi otsisin kapist veel mõned pitsijäägid ja jupikese kirjut puuvillsiidi ning hakkasin loominguliselt alumisele osale satse kujundama. Kaks õhtut tööd ja valmis ta saigi.
Viimasel seitsmendal tunnil, kui käisime noorema poja lõpetamisel, ostsin veel poest pluusi, sest selle tegemiseks tõesõna enam aega polnud. Kõik mu 3 last olid kõrval moepolitseiks ja nii saigi ema omale pulmaks kõik vajaliku.
Need pildid, mis hiljuti tütar minust tegi, on juba teise pluusiga ja tehtud peale mõnusat purjetamist tuulisel merel. Sellest ka see ” tuulest viidud” soeng ja nägu :P
Sellised nad siis said.
Tütar sattus pildistamisega hoogu ja otsustas mängida veidi aega fotograafi ja fotograaf ju ometi ütleb, mida tuleb teha. Nii kamandati mind keset linna karu selga istuma :)
