Kuidagi on juhtunud nii, et ma pole ikka kohe päris ammu Pärnus käinud. Kohe üsna mitu aastat. Ja ometi mulle Pärnu väga, väga meeldib. Suvel sain pulmas oma õepojalt aga nahutada, et…ma polegi temal külas käinud ja ometi elab ta juba aastaid Pärnus. Panin silmad kinni ja lubasin, et tuleme Kirkega neile külla. Konks oli veidi selles, et temale sobisid ainult nädalavahetused ja minul pole suvel jälle naljalt ühtegi vaba nädalavahetust. Juba suve algusest on kalendris suuremalt jaolt kõik puhkepäevad organiseeritud minu enda või kellegi teise poolt. Nüüd siis vaatasin juulis hirmuga, et aega pole :( Kuni asjaolude kokkulangemisel vabanes mul üks laupäev. Kirjutasin kohe õepojale, et nüüd on selle asjaga nii – kui augusti esimene laupäev sulle ei sobi, siis sel suvel ma jälle Pärnu ei jõua. Õnneks sobis ja nii me olemegi Pärnus käinud.
Samal nädalalõpul toimus Pärnus veel ka suur Weekend-i pidu ja sellega seoses oli noorem poeg ka mul Pärnus. Ühitasime veidi asju ja käis temagi meiega koos aega veetmas.
Jõudsime jalutada Pärnu kesklinnale ja mereäärsetele aladele mitu tiiru peale, külastasime toidufestivali, käisime Pärnu jõel ja merel kaatriga sõitmas, tegime sauna….ühesõnaga jõudsime palju. Ilma pikema jututa, tuleb nüüd lihtsalt ports pilte ja järgmine kord võiks Pärnusse minnes lausa rattad kaasa võtta. Jõuaks veel rohkem.
Linnatiirust tegin ma esialgu üsna vähe pilte. Enamus Pärnut sai kaadrisse pärast jõelt või merelt.
Jahtklubi juures
Weekend-laste hotell :)
Kui kuskil on võimalik ronida, siis minu lapsed seda ka raudselt teevad
Pärnu Keskraamatukogu ees on selline tore postament, kus otsas võid käia poosetamas
Pärnus on väga ilus ja kaasaegne raamatukogu. Sellises töötaks meeleldi isegi
Sattusime ka toidufestivalile, kus oli väga huvitavaid toidupakkujaid ja kus ma teadlikult otsisin ühte toredat haagist, ehk Skuup-i tüdrukuid….ja muidugi leidsin. Seal tegime ka ühe ostu, sest Kirkel oli kõht tühjaks läinud ja sealt leidsin ma mõnusa suhkruvaba kookosvee. Ma ei tea miks, aga toidutänaval mul ei tulnud meelde teha ühtegi fotot :) Neid Skuup-i tüdrukuid aga soovitan soojalt Eestimaa üritustelt otsida ja nende pakutud head ja paremat süüa. Toit ja joogid on ausad ja head, ise on nad soojad ja särtsakad ja pealegi on neil imearmas haagis ning üldse kaunis imago :)
Peale linnatuuri sõitsime korra koju tagasi, haakisime autole kaatri sappa ja läksime jõe äärde. Kaater vette, õepoeg rooli, teine õepoeg oma kaasaga ning meie sel korral kolmeliikmeline pere peale, ning sõit mööda jõge merele võis alata. Päästevestid tuli peale panna ja otseloomulikult käis piirivalve-ja politseiamet enne merele suudnumist meid ka kontrollimas ning ohutut sõitu soovimas.
Kirke on tõeline meremurka. Olgu see purjekas või kaater, tema naudib ikka sajaga.
Tagant paistva silla alt me paadi vette lasimegi
Pärnu jõel on väga palju vesiroose. Sealt eemalt nad paistavad, kui hästi vaadata
Pärnu kontserdimaja jõe poolt
Elamurajoon
Sissesõidul Pärnu vallikääru, saab sõitudeks paati üürida
Vallikääru kaide ääres on paljude iluduste peatuspaigad
Pilk raamatkogule jõe poolt
Veel kauneid aluseid
Vallikääru veepealne vaade
Sillake
Veel vesiroose…
…ja vallikääru vahelt suurele jõele tagasiminek
Suurel jõel tagasi, tegin veel mõned pildid, sest siis algas sõit merele ja fotoka kotist väljas hoimine muutus võimatuks :) Põhjust pole just keeruline arvata. Muulide vahelt väljas, tabas meid korralik lainetus ja kuivaks meist nüüd küll keegi paadis ei jäänud :) Nii oligi fotoaparadil turvalisem veekindlas seljakotis selle aja veeta ja välja sai ta võetud alles siis, kui olime saanud hoo maha võtta ja vesi üle pea ei käinud.
Lõpuks saime jälle oma kaatri stabiilseks ja võis mõned pildid teha.
Mere pealt oli tore vaadata Weekendi festivali poole. Tuli sealt tümpsu ja tuli tuledemängu
Seal üleval üks must sitikas, see on droon – lendas ringi ja jäädvustas.
Seda purje püsti saada ja ise ka peale jääda, oli ikka päris keeruline suure tuule ja lainega
Mingil hetkel sõitsime üpris madalale ja viskasime ankru vette. Osad meil käisid ujumas.
Tuulest räsitud soengutega ja osalt märgade riietega jäime pojaga meiegi pildile. Mind päästis suuremalt jaolt tuuletõkkefliis, aga kuivi pükse polnud meil jalas küll vist kellegi ning juuste ning näo pesemisest soolase veega ei õnnestunud samuti kellelgi ära viilida.
Tagasiteel jõele saime loomulikult veel märjemaks. Taipasin lõpuks prillid ette panna, aga siis ilmnes, et prillidel oleks olnud kojamehi tarvis. Igatahes oli see siiski parem variant, kui soolavesi silmades :D Tagasi kaldal soojendasime end päikese käes, kuni paat tagasi haagisele pandi ning kodus sai juba kiirelt kõik riided nöörile riputatud ja kuivad asjad selga sätitud. Kellel vahetusriideid kaasas polnud, tuli võtta ette poetuur.
Tagasi kodus, oli Kirkel nii hoog sees, et muudkui ronis paati ja välja. Toimetas seal küll asju sättida, küll rooli taga poosetada ja muidu kaatri hingeelu uurida.
Mina käisin ringi mööda aeda ja pildistasin hoolsa perenaise istutatud kauneid taimekesi ja põõsaid.
Nojah, ega õhtu siis veel otsa saanud. Varsti läksime seltskonnaga uuesti jalutustuurile. Tuli ikka ju minna veidi seda Weekend-it uudistama ja tümps kostab niikuinii poolde linna. Poeg oli festivalil sees. Meie ülejäänud seltskonnaga piirdusime territooriumi ümber luusimisega, kuhu kostis piisavalt muusikat ja oli rohkem ruumi rahulikult olla. Õhtused jalutuskilomeetrid said igatahes kuhjaga täis.
Kirke nautis festivali vaatamist veest.
Selja taga paistab üks innukas lohesurfar, kes tegi ümber Kirke lõputiiru ning sahises randa ja otseloomulikult tekitas see lapses parasjagu elevust ning festivali oli mere poolt tulnud kuulama – vaatama päris palju suuremaid ja väiksemaid aluseid.
Ja seejärel mõni pilt tagasiteelt
Tagasiteel koju oli muljeid kogunenud küll ja küll. Kirke hõivas ruttu koha oma tädipoja kõrval eesistmel, sest ema sai ju päeval seal istuda küll. Mõnus kõrge auto, ikka tahaks ju ees istuda ja mõnnata.
Maja juures tagasi, oli õues imeline õhtuvalgus. Seega veel lilli.
Lõpuks saabus hämarus. Saun sai köetud, tegime seal ägedad leilid ja saunast välja tulles avastasin ilusad kuldsed pilved, kuhu tekitas sellist kuma loojuv päike.
Igapäevaselt sööme me lihatooteid minimaalselt, aga külas patustasime õhtul korraliku grilliga
Peale sööki hakkas vaikselt sabistama vihma ja kolisime lõpuks tuppa. Juttu jagus veel tükiks ajaks ja magama minnes oli hea tunne. Sisutiheda ja ägeda päeva eest suured tänud Paul – poisile ja spetsiaalne tänu ilmataadile, kes ei rikkunud meil seda päeva ära. Oli selline tore – tore päev, mida naeratusega meenutada.