Sel suvel oleme käinud juhuse tahtel Helsingis täitsa kaks korda. Reisid said broneeritud ja planeeritud juba juuni lõpus ning oli mida oodata. Sõbrannadega on tegelikult alati tore reisimas käia, sest siis tekib ometi võimalus pikemalt juttu ajada, kui argipäevakiire seda enamasti lubab. Pealegi, on meie kliimavööndis suvi parim aeg ringiseiklemiseks. Küll sügistalvel jõuab tubasemat elu elada.
Sel esimesel korral siis, juuli lõpus, käisime Helsingis koos Kristiina, tema poja ja Kirkega. Ehk siis – meid oli neli. Kaks detsembris sündinud sõbrannat ja kaks viietunnise vahega sündinud last :) Avastasime lõpuks isegi, et issid on veel tagatipuks mõlemad kaalude tähtkujus sündinud.
Maandusime juba eelmisel õhtul Kirkega sõbranna poole külla. Juttu jagus hilisõhtuni, sest ammu polnud saanud sedasi koos istuda ja eks me hommikul siis ärkasime pilukil silmadega ja suundusime sadamasse. Aga mis sellest, peaasi, et sai lõbusalt koos aega veeta. Magada jõuab teine kord. 2,5 tundi laevas läks nagu laevas ikka. Lapsed seiklesid meil omapäi, käies vahepeal nägu näitamas ja meie veetsime mõnusalt aega juttu ajades. Isegi poodelda ei viitsinud. Vikingi laevadel õnneks jagub lastele tegemisi küllalt. Hommikusöögi sõime samuti laevas, sest ega ikka enne 6 tõustes ja olles vähe maganud mingit söögiisu kodus veel küll polnud. Meri oli siledamast sile ja nii ei märganudki, kui olime juba üle lahe seilanud.
Eelmisel õhtul sai ära otsustatud, et põhieesmärgiks saab Linnanmäki lõbustuspark.
Lastele oli see muidugi suur rõõm. Gregor oli seal juba korra käinud mõni aasta tagasi, aga Kirkele oli see üldse esimene suurema lõbustuspargi külastus. Kunagi ammu väikeses sadamas seisnud Tivolis käisime vaaterattaga sõitmas ja issiga käis seal pärast autodromil. Niiet jah, kui lõbustuspark päevakorda tuli, läksid silmad lapsel ikka väga särama.
Pisut asja uurides, jõudsime järeldusele, et läheme lõbustusparki jalutades, mitte trammiga. Veidi alla 5 km on paras jalutuskäik läbi linna. Saab ringi ka vaadata.
Sellise toreda rattaparkla avastasime
Ja mõned vaated
Varsti olimegi kohal. Arutlesime pisut selle üle, millist varianti pileteid osta ja mina igatahes valisin Kirkele päevapileti, mis maksis 39€. 6 x pilet maksis 36€….no polnud ju mõtet. Endale võtsin hiljem 2 üksikpiletit ja sissepääs Linnanmäki lõbustusparki on tasuta. Kui sõita kuskil ei taha, siis lihtsalt jaluta tasuta. Igati meeldiv lahendus. Kirkele tegi muidugi ülimat rõõmu tõdemine, et temale pole keelatud ükski atraktsioon. Pikkus lubas samuti kõigest osa saada.
Nagu Helsingis üldiselt, oli ka lõbustuspargis niisama silmailu, ehk siis ilusat haljastust.
Üks selline lõbus labürint oli seal, kus tuli liikuda aimates ette veejugade sutsakaid. Kui reageerisid aeglaselt, võis saada päris märjaks :)
Õuduste maja oli päris korralik nõialoss. Ma ei tea, mida need lapsed seal sees nii kaua tegid, aga igatahes välja tulles tuli nagu ühest suust – enam me sinna ei lähe, nii õudne oli :D Noh, kas just niiii õudne, aga piisvalt, et neile tegelikult meeldis.
Üks atraktsioon, kus käisime meie Kristiinaga ka, oli Linnutee. Kirke käis ka. Gregor otsustas jääda õue kotte valvama. See linnutee oli selle suure müraka punasest tellisest maja sees ja lihtsamalt väljendudes, on see ameerika raudtee pimeduses. Istud aga oma “rongi”, paned 3D maski pähe ja sõit algab. No oli ikka vinge küll. Ja need tulnukad, kes nii armsalt tervitasid, kui “kosmoselaev” tagasi jõudis, nemad olid eriti nunnud. Äge elamus. See rong, mis selle maja ees paistab, see pole see rong. See sõidab ringi mööda lõbustuspargi ala ja saab vaadata, kus mis on.
Just selle ringivaatamisrongiga läksid lapsed pärast ka sõitma.
Ühel atraktsioonil käisime me veel kõik neljakesi koos. Sellisel olen ma ise käinud kunagi Särkkiniemi lõbustuspargis Tamperes ja mälestused olid lõbusad. Sinna minnes peab muidugi arvestama sellega, et kuiva nahaga pääseb sealt harva. Meie pääsesime nii enam vähem niiskete taguotsadega. Mõnedel teistel läks palju nutusemalt :D Õnneks on atraktsiooni lähedal võimalik minna 2€ eest pärast kuivatuskappi ja enda riided – juuksed tagasi kuivaks saada.
Ja kõike riburadapidi edasi, kuhu ma vähegi sain ligi pilti tegema…ja kaugelt kõikjale ikka ei saanud küll.
See puidust muide, on Euroopa vanim ameerika raudtee.
Need tassid kimasid ikka päris kiiresti ringi ja sebisid omavahel ning neid sai veel omakorda ise seest keerutada. Mina oleks olnud ilmselgelt seal käies peast sassis, aga lapsele meeldis väga. No tema oligi tegelikult seal lõbustuspargis nagu suur rõõmupall, kõigele avatud.
Väike autosõit tuli samuti päevakorda
Üks kiire sõit draakoni seljas
Õhtupoole käis Kirke üksi tegemas sõitu viikingite laevaga. Oli ikka vägev ja võimas laevuke küll ja kui kõrge kaarega veel kiikus…
Jah, päev lõbusas pargis hakkas läbi saama…
Eks oleks tahtnud seal veelgi kauem lustida, vähemalt Kirke kindlasti, aga õhtu saabus ja oli aeg hakata liikuma tagasi kesklinna, et teha veel enne laevale minemist mõnus õhtusöök ning olla õigel ajal kell 21.30 väljuval laeval. Tegelikult jõudsime me käia veel ka Sealif-is, mis on lõbustuspargiga kõrvuti, aga sellest võib – olla teine kord.
Mis siis kokkuvõtteks öelda….igati äge päev oli. Ilmaga vedas. Ei sadanud vihma ega paistnud lauspäike lagipähe. Üksmeelne otsus oli, et tuleb korrata. Väike plaan ongi, et tuleval suvel äkki minna sinna koos terve meie pesakonnaga. Pisikesed piigad selleks ajaks piisavalt suured, et Mini- Linnamäkis lustida ja pojad…meestele meeldib lõbustuspargis alati :) ja Kirkel oleks kellega koos rõõmu jagada. Meie Kairega siis vaataks, kus ja kas, aga lõbus oleks seal kindlasti kõigil.
Seda lõbustusparki julgen aga soovitada küll nii suurtele kui väikestele. Päris pisikestele on seal oma ala ja lõbustuspark on lastesõbralik. Päev kulges rahulikult, ülemäära pikalt kuskil järjekorras seisma ei pidanud ning kõik vajadused said rahuldatud. Terve päev tuleks aga selle jaoks varuda kindlasti. Kui lapsevanemana sind ennast atraktsioonid ei huvita, siis võta kaasa raamat või käsitöö ning naudi niisama olemist ja lapsed, las lustivad. Kui nad on sellises vanuses, et saavad igale poole üksi peale minna.
Ah jaa, keset suve leidsin Helsingi kesklinnast jõuluakna. Jõulud pole enam kaugel!
Pingback: Tagasivaade augustisse |